Kuldse ajajärgu proosa 1. sajandil eKr. hakkas rooma kirjanduses kaduma võõramaine ainestik. Kirjanduses said valitsevaks proosavormid, kirjanikeks olid sageli poliitikategelased ja riigimehed. Rooma kirjanduse õitseng, tema "kuldne ajajärk" langeb rooma polise lagunemise ja impeeriumi tekkimise ajastusse, hilisemasse ajajärku antiikmaailma arengus. Rooma kirjanduse "kuldne ajajärk" ei tunne neid laialdasi ja keerulisi küsimusi, mis seisid atika ajajärgu aegse Kreeka ühiskondliku mõtte ees, kuid ta annab subjektiivse elu hoopis suurema süvendatuse ja sisemise läbielamise suurema intensiivsuse, olgugi kitsamas ning piiratumas sfääris. Selles seisnebki too uudsus, mille rooma kirjandus terviklikult vaadelduna toob antiikkirjanduse üldisse pilti. Kuldsel ajajärgul loodi klassikaline kirjanduskeel, nn kuldne ladina keel. Ühtlasi oli see hiilgavate kõnemeeste aeg. . Sajandi esimesel poolel kirjutasid Catullus ja Lucretius silmapaistvaid ...
annaabi.ee 
