Bütsants
nüüd vaieldamatult riigi kõrgeim kirikutegelane. Bütsantsi kirik seisis kindlalt keisrivõimu
kontrolli all. Konstantinoopoli patriahi valisid ametlikult küll vaimulikud, rahvas ja
piirkondlikud kirikujuhid ehk metropoliidid, kuid tegelikult jäi viimane sõna siiski
keisrile. Idas ei kehtinud vaimulike abielukeeld, seda nõuti ainult kõrgvaimulikelt.
Bütsantsis ei levinud Lääne-Euroopas domineerinud Benedictuse kloostrireeglid ja
kloostreid ausutati antiikkirjas pärit traditsioonidest lähtuvalt. Idakirikus usuti muistse
kombe kohaselt, et Püha Vaim lähtub Isas (Jumalast), paavstid aga kinnitasid Karl Suure
ajast peale , et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast (Kristusest). Erimeelsuste tulemusel panid
paavst ja patriah 1054. aastal teineteise kirikuvande alla, mis tähistas ida- ja läänekiriku
lõplikku lõhet. Lääne kristlaskonda on sealtpeale hakatud nimetama roomakatoliku
kirikuks ja oda oma kreekakatoliku ehk ortodoksi kirikuks
annaabi.ee 
