kirjeldades hästi, milleks on võimelised allasurutud instinktid. Tõlgendades Popi alamaks on ka näha, kuidas võimualused uute olukordadega kohanevad, millised on nende hirmud ja soovid ning kuidas need kohanedes muutuvad. Uhke punkti loole pani asjaolu, et valitsev suurvõim hävitas nii enda võimualused kui ka iseenda. Kõige väljendusrikkamaks ja kaasahaaravamaks peaksin mina Popi ja Huhuu etendust Theatrumis. Võrreldes valminud animafilmiga oli etenduse atmosfäär palju lähedasem sellele, mile olin novella lugedes endale ette kujutanud. Etenduses oli tohutult häid lahendusi, näitleja ja nuku suhe omavahel oli laitmatu, suudeti rolli sisse elada ja emotsiooni südamest väljendada. Vahepeal hakkas etendus natuke hajali valguma, Huhuu kehastas erinevaid rolle riietaes end mitmetesse kostüümidesse. Kui see monad aega kestnud oli hakkas mu mote ujuma, ma ei suutnud enam nähtut looga põimida ning mõtestada
lugeja puhul asi sellega piirdubki. Ja see polegi oluline, ta vilistab selle peale. Siin on kõik 8 märkimisväärselt selge ja vahetu, otsekui avastaksid, et räägid endalegi teadmata usside keelt. See romaani teine lingua franca teebki raamatu naljakaks ja irooniliseks. Huumorisoone ja pildilikkuse poolest võiks pakkuda sugulussidemeid koomiksi või animafilmiga. Inimesesarnased roomajad, igat sorti anakronismid, ootamatu absurdihuumor, kõikvõimalikud liialdused, heroilis-koomiline igas mõttes – lugejal on suuri raskusi tõsiseks jääda. «Mees, kes teadis ussisõnu» ei ole siiski lihtsalt padrikufarss ega loomanahkadesse ehitud jant. Eesti ajaloo ja ajalooliste müütide desakraliseerimine annab tulemuseks romaani, kus ei puudu teatav pamfletlikkus. Raamat on ka peategelase, uue ja vana maailma vahel heitleva