M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
ja ta silmadesse tungisid pisarad; ta varjas neid tunnuseid sunnitud lõususega ja lobises edasi,
kuid väjasõt ja samuti kõk muu oli kaotanud nü ud veetluse. Ta lahkus salga juurest esimesel
võmalusel, puges peitu ja --nagu õnem sugu üleb --«nuttis end väja». Siis istus ta mornilt,
solvatud uhkusega, kuni kell helises. Seepeale tõsis ta püti, silmis kätemaksuiha, raputas
juukse-palmikud selja taha ja üles endale, et ta nü ud teab, mis teeb.
Vahepeal jäkas Tom oma flirti Amyga rõ omutsevas rahulolus iseendaga. Ta kõdis ringi
Beckyt
otsides, et teda selle etendusega piinata. Viimaks silmas ta türukut, kuid nü ud äki langes Tomi
meeleolu-baromeeter. Becky istus mugavalt väkesel pingil koolimaja taga ja vaatas Alfred
Temple'iga pildiraamatut; ja nii süenenud olid nad sellesse ja nende pead nii ligistikku
raamatu
kohal, et nad ei paistnud mäkavat midagi muud maailmas. Armukadedus pani Tomi soontes
vere
keema