Kuidas 19. sajandil muutsid teadlased arusaamu orgaanilisest keemiast.
tekitas see, et usuti kindlalt, et orgaanilisi ühendeid ei ole võimalik laboratoorselt valmistada,
vaid need tekivad vaid organismides erilise elujõu ehk vis vitalis mõjul.
18. ja 19. sajandi keemiaõpikud koosnesid peamiselt ainete loeteludest ja nende kirjeldustest.
1808 aastal nimetas rootsi keemik Jakob Berzelius orgaanilisi aineid käsitleva valdkonna
orgaaniliseks keemiaks. Ta andis välja õpiku, milles oli eraldi peatükk orgaanilise keemia kohta.
Siiski polnud see peatükk midagi alustpanevat, sest autor oli vitalismi toetaja ja väitis kindlalt, et
orgaanilisi aineid saab ainult organismidest.
Ma arvan, et orgaanilise keemia väljakujunemist takistaski enim see, et oldi veendunud vis
vitalise olemasolus, ilma et selle kohta teaduslikke tõendeid esitatud või otsitud oleks.
Revolutsioon toimus kakskümmend aastat hiljem, 1828. aastal kui Berliini Ülikooli professor
Friedrich Wöhler, kes oli Berzeliuse suur sõber, endalegi ootamatult pliitsüaniidi kuumutamisel
annaabi.ee 
