M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Meil
oli jahe ja mugav, ja veerand tunni päast oli pirukas valmis, nii et lust oli vaadata. Aga et
seda sü ua, pidid elevandi hambad olema ja eelvandi kõt ka, sest kui nö orredel ei tee kõuvalu,
siis ma kül ei tea, mis asi see veel kõuvalu teeb.
Nat ei vaadanud sinnapoolegi, kui me nõutud piruka Jimi potti panime. Kolm tinataldrikut
panime ka veel kausipõja toitude alla. Nii oli Jimil kõk korras; ja niipea kui ta üsi oli jä anud,
koukis ta nö orredeli pirukast väja ja peitis oma aluskotti. Siis ta kratsis tinataldrikule mõed
mägid ja viskas taldriku änaaugust väja.
See sulgedetegemine oli kõedasti räk tö o ja see sae-tegemine ka; Jim arvas, et kõge raskem
oli seintele kirjutamine. Aga seda pidi tegema; Tom üles, et pidi: üski riigivang polnud veel
jänud oma elulugu seintesse uuristamata, niisama ka oma vappi.
«Võke lady Jane Grey,» üles ta, «võke Gilford Dudley, võke vana Northumberlandi
hertsog!1 Olgu see pealegi tü ukas, Huck! Mis sellest