Raiskamine võtab tulevikult võimalused
Ressursse maha müües saame kasumit. Ideaalne on ju müüa lõputult
kestvat varandust. Kuid kui lõputu loodus ikkagi on? Kas jätkub seda rikkust tulevatele
põlvedele, kas meilegi?
Muidugi on ju tore arvata, et elu on muretu. Miks peakski me muretsema. Kui me ise
saame elada sellises külluses, siis miks peaks seda mitte meie järeltulijadki tegema? Kui ka
mingid ressursid otsa lõppevad, siis küllap saab neidki kuidagi asendada ning küllap keegi
mõtleb ka mõne allternatiivi välja, vabastades sellega meid sõltuvusest loodusest. Lõppude-
lõpuks on kõik siin ilmas asendatav.
Aga siiski ei ole asjad niivõrd lihtsad. Kui mõni geniaalne teadur avastab viisi, kuidas
efektiivselt fossiilsete kütuste ikkest vabaneda, siis üldiselt ühel või teisel viisil temast ja ta
leiutistest vabanetakse (omaette küsimus, et kas makstes talle oma avastuse mahasalgamise
eest või lihtsalt teda kõrvaldades: ,,Pole inimest, pole probleemi"). Miks ei peaks naftaparunid
annaabi.ee 
