OLIVER CROMWELL
pooldas ususallivust kõigi protestantlike rühmituste jaoks.[1]
1640. aastal valiti Cromwell Cambridge'ist alul Lühikese parlamendi (1640) ja seejärel Pika
parlamendi (164049) liikmeks. Inglise kodusõtta astus ta parlamendi ehk "ümarpeade" poolel, kus
kerkis oskusliku ratsaväekomandörina kiiresti salgaülemast terve armee juhiks, purustades kuningas
Charles I väed otsustavates lahingutes Marston Moori (1644) ja Nasby (1645) all. 1649. aastal oli ta
üks Charles I surmaotsusele allkirjutanuist ning Päraparlamendi (Rump Parliament, 16491653)
liige, mis valis ta juhtima Inglise sõjaretke Iirimaal 164950. Samuti juhtis ta retke sotlaste vastu
1650-1651. 20. aprillil 1653 saatis ta Päraparlamendi jõuga laiali, luues lühiealise valitsusorgani,
mida tuntakse Barebone'i parlamendi nime all. Ta keeldus küll kuningatroonist, kuid lasi endast 16.
detsembril 1653 teha Inglismaa, Walesi, Sotimaa ja Iirimaa lordprotektori. Cromwell maeti
Westminster Abbeysse