Ateismist Eestis
ilma jäi, ei ole ükski usk olnud neile küllalt omane, et seda tõeliselt omaks,
eestlaste usuks pidada. Kristluse kõrvale jäid püsima elemendid varasemast
loodususundist, moodustades sünkretistliku kompoti, mis oli ühekorraga nii oma
kui ka võõras ning mille õpetuslikku vastuolulisust maarahvas vaevalt ise
kuigivõrd märkas. Tegu oli seega võõra usundi assimileerimisega, “mõõga ja tule”
jutlustajate terminites - solvangu allaneelamisega. Seda pehmendatakse
Veidemanni käsitluse kohaselt legendiga jonnist, mille kõrvale võiks maalida pildi
vaikivast tõrksa näoga talupojast, kes mõtleb “ma ei ütle teile küll midagi, kuid
kui te vaid teaksite, mida ma TEGELIKULT mõtlen”. Kurb tõde on aga see, et
sajandeid hiljem on sellesama talupoja järeltulijad, veendununa, et jonn on
edasiantav geenide kaudu, sama ilmega. Ainukese erandiga, et tegu on