Leibnizi ja Jumal
Loomad on oma monaadidega lihtsate monaadide seisundis, kellel ei täheldata tõdede
järelduste tegemist. Neid lihtsaid monaade kutsutakse hingedeks. Aga need kes
tunnetavad paratamatuid tõdesid, nimetatakse just selle tõttu mõistlikeks olenditeks ja
nende hingi vaimudeks.
Autor väidab, et kõik elusolendid tulevad esile eelolnud elusorganite seemneist. Tekib
küsimus, et mis hetkel siis lihtsubstants liitub seemnega ja kuidas ning mis põhimõttel?
Kõik sai alguse algsubstantsist ehk ülimast loojast Jumalast. Kes oli või on- ülim
täiuslikkus oma kõikvõimsuse ja kõiketeadmisega. Ning kelles on ülim headus ja õiglus.
Autor väidab, et Jumala loodud maailm on kõige parem kõikidest võimalikkudest.
Arvestades tarkuse poolt juhitud valikut. Aga kelle või mille jaoks kõige parem? Kas
elusolendite või substantside või mõlema jaoks. Kui võrrelda elusolendeid siis on ainult
väga väike osa õnnelikud ja rahulolevad