Rene Descartes sündis 1596 aastal. Ta oli prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane. Ta sündis parlamendinõuniku pojana. Ema suri siis, kui poiss oli veel väike ja ta kasvas üles vanaema juures. Saanud hariduse jesuiitide kollegiumist, läks Descartes õppima õigusteadust, kuid hiljem valis ta sõjalise karjääri. See viis ta Madalmaadesse ja Baierisse, kus ta leidis enda filosoofilise ülesande: mitte ainult lisada filosoofiale, vaid rajada see uuesti algprintsiipidest peale. Descartes oli vaga katoliiklane ja näitas suurimat aukartust vaimulike, eriti jesuiitide vastu. Kuid siingi ei saanud ta soovitud rahu. Ta peale kaevati protestant poolt, et tema filosoofia on ateistlik. Descartes oleks anted kohtu alla, kui Prantsuse saadik ei oleks vahele astunud. Ta veetis suure osa oma ülejäänud elust Madalmaades kus kirjutas ka suurema osa oma töödest. 53. aastaselt kutsuti ta Rootsi kuninganna Kristiina juurde, kellega oli olnud kirjavahetuses
kogemuse, seepärast oleme hoopis meie need, kellest võib leida vanaduse, mida me austame teistes. Pascal teoloogias ei pooldanud uuendusi, teadustes pooldas. ''südame'' pädevusse kuulub inimeses kõik see, mis jääb väljaspoole tema mõistust, loogikat, ja teadvust. Südamel on omad seadused, mida mõistus ei tea. Kui sa kohe tead midagi, siis tuleb see meelelisusest, see tuleb kohati südamest. Meelelisus ja teadmised mõtlemised on kaks eri asja, esimesed tulenevad algprintsiipidest, teised tulevad mõtlemisest, õppimisest. Tunnetust ei saa taandada loogilisele, tõestuslikule, diskursiivsele aspektile, mis on alati piiratud ja sageli tõendite poolest abitu, sundis teda tunnistama meelelis-intuitiivse teadmise tõesust. Tõde me ei tunneta üksnes mõistuse vaid ka südamega.
annaabi.ee 
