Keemia ajalugu ja alkeemia
passiivne. Siit järeldub, et iga element võib oma aktiivse kvaliteediga mõjutada teist, passiivse
kvaliteediga elementi, kuid ka ise oma passiivse kvaliteedi tõttu teise, aktiivse kvaliteediga elemendile
mõjule alluda. See aga tähendab lõppkokkuvõttes seda, et elemendid võivad ka üksteiseks muunduda.
(Ainult viies, see kõige täiuslikum element eeter on muutumatu.) See aga oligi iseloomulik antiik-
ja ka keskaja praktikale.
Dzabir ibn Hajjani andis aga Aristotelese nn algelementidele ja nende omadustele teise tähenduse. Ta
arvas, et metallid koosnevad kahest põhiosast ehk elemendist, milledeks olid väävel ja metallide "hing"
elavhõbe. Väävel arvati olevat põlevuse ja muutuvuse kandja ja elavhõbe metallilisuse kandja.
Peamisteks keemilisteks nähtusteks olid põlemine ja sulamine. Nende kahe elemendi ühinemisel saadi
kõik teised metallid, kõik vaid olenes sellest, millises vahekorras nad ühinesid. Seega kui võtta neid