Jevgeni Onegini peamõte
nagu vanasti ta oleks käitunud, nüüd on tähtsaim mõistuse hääl, mitte südame hääl. Siis kui Onegin
teda uuesti näeb saab ta aru, et armastab teda. Sama juhtub ka Tatjanaga, aga kuna ta on kõlbeline
naine, keeldub ta armastusest. (Romaani skeemi järgi pidi ta mehe maha jätma ja oma armastatuga
põgenema). Tegelikus elus abielunaine ei riku abielu-moraal. Ta ei taha ebasiirast elu.
Võib veel mainida, et Onegin on kaasaja inimene, "oma ajastu kangelane" (romaan
algab1819/1820) (1812 OLI isamaasõda, peale mida kõik noored pettusid) Onegini skepsis ongi
mõistusehääl ja pettumus. Tatjana kasvab Oneginist vaimselt üle ja lõpuks jääb Onegin Tatjana
armastust taga nutma.