Suure massi ja elektrilaengu tõttu ei suuda alfaosakesed kaugele levida ega sügavale ainesse tungida. Näiteks orgaanilistesse kudedesse tungimise sügavus ei ületa kümnendikku millimeetrit. Alfaosakesed muutuvad ohtlikuks, kui nad satuvad organismi siemusse kas sissehingamisel või toiduga. Beeta-radioaktiivsus Beetakiirgus kujutab endast kiirete elektronide voogu ja on seega negatiivse elektrilaenguga. Beetakiirguse läbitungimisvõime on suurem kui alfaosakestel. Ka beetaosakeste puhul on suurimaks ohuks organismi sisemusse sattumine. Gamma- radioaktiivsus Gamma-radioaktiivsus kujutab endast lühilainelise elektromagnetilise kiirguse voogu. Gammakiirguse kvantide energia on suurem kui röntgenkiirgusel ja seega on gammakiirgusel väga suur läbimisvõime. Gammakiirgus võib läbida koguni paksu betoonmüüri. Gammakiirgus neeldub efektiivselt seatinas. Läbimisvõime Erinevat liiki radioaktiivsel kiirgusel on erinev aine läbimise võime.
ole paigutatud juhuslikult, vaid asetsevad piki üksikute laetud osakeste kulgu, kusjuures ‘muster’, mis tekib, on iseloomulik kiirguse tüübile. Röntgenkiirguse footonid tekitavad kiireid elektrone, osakesi, millel on väga väike mass ja üks laenguühik. Neutronite neeldumisel vabanevad prootonid, millel on sarnaselt elektronidele küll üks laenguühik, kuid mille mass on ligikaudu 2000 suurem kui elektronil. Alfaosakestel on kaks laenguühikut ja nende mass on omakorda 4-kordne võrreldes prootoniga. Alfaosakeste laengu-massi suhe erineb ligikaudu 8000-kordselt elektronide laengu-massi suhtest. Selle tulemusel on erinevate osakeste poolt tekitatud ionisatsioonide ruumiline paigutus vägagi erinev. Simulaatori abil on võimalik erinevate osakeste võimalikku teekonda iga ionisatsiooni eraldi täpikesega märkides nähtavaks muuta. Madala energiaga elektron (5keV), mis võiks olla liikuma radiodiagnostikas
annaabi.ee 
