Eesti keskaegsed linnad
asusid elama arvatavasti praeguse Niguliste kiriku ümbrusse. Algselt oli nende asupaigas
kindlustatud üksnes kivikirik. Koos kaupmeestega saabus siia ka käsitöölisi. Hiljemalt 1248.
a. juhindus Tallinn juba Lübecki linnaõigusest. Neid linnaelu õigusnorme kinnitasid hiljem ka
kõik järgnevad valitsejad.
Kaupmehe elu ei ole kerge. Eriti veel pealinna oma. Pidevalt tuleb võidelda küll
raeliikmetega, kes ei luba mul kanda Tartu sugulase kingitud rõivaid ja alevikaupmeestega,
kes on endale nagu rotid magusatesse kohtadesse urud uuristanud. Mind peetakse jõukaks,
võib-olla sellepärast, et mul nii paljudes kohtades käsi sees on vean sisse soola, veine,
vürtse ja mitmeid metallist tööriistu ja nipsasjakesi, osa müün maha kohalikul turul, osa läheb
Venemaale, kuhu müümisest saab suurt kasu, eriti soolaga kauplemisest.
Kuulun ka Suurgildi, mis ühendab selliseid toredaid kaupmehi nagu mina, näljarottidele sinna
asja ei ole. Millega neil olekski kaubelda