M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
rahuldada tema hinge igatsusi!»
Ja nii edasi ja nii edasi. Lugemise ajal kuuldus aegajalt heakskiitvat suminat, mida saatsid
sosistatud hü uatused: «Kui kena!», «Kui väjendusrikas!», «Nii õge!» jne., ja kui ettekanne oli
lõpenud eriti väeva moraalijutlusega, jägnes vaimustatud aplaus.
Siis tõsis sale, kurvameelne türuk «huvitavalt» kahvatu näga, mis tuleb arstirohtudest ja
halvast
seedimisest, ja luges ette «poeemi». Kahest salmist piisab.
131
«Missouri neiu hüvastijätt Alabamaga.
Alabama, ela hästi! Kuis armas mull' sa!
Ent siiski nüüd pean ma sust lahkuma!
Kurb, jah, kurb on sust mõeldes mu süda, mu hing
ja mälestustulvas mul paisub rind!
Olen rännanud läbi su metsad ja maad,
olen lugend ja uidand Tallapoosa ra'al,
olen kuulanud Talassee'd kohamas eel
ja koidukiirt oodanud Coosa jõe veel.
Ei häbene igatsust südame sees,
ei punasta sellest, et silmad mul vees;
kust lahkun, ei ole ju võõras see pind,
ei võõraste järele õhka mu rind.