Kultuurilugude semiootikast
uut fakti, kui me ei ole läbi mõelnud, mida me ikkagi öelda tahame. Eelkõige on vaja läbi mõelda,
millist inimest, millist fakti, millist tegevust, millist sündmust ma tahan esitleda ja miks ma seda
tahan. Mida ma selles tunnetan (refleksiivus), milline märk see on (minu jaoks, lugeja jaoks),
milliseid ,,koode" ma kasutan, et oma reflektiivsust (tunnetust läbi minu enese minu sihtgrupi
poole) selle märgi näitamiseks (esitlemiseks) lugejani/vaatajani viia, kuidas ma aktualiseerin
sündmust kui väärtust mis kindlasti kujundab meie tulevikku, kuidas ma loon oskusliku
konstruktsiooni, et märke koodide abil esile tõsta kui tervikut, mis jätab jälje.
Kultuuri kajastamine peab olema jõuline!
Me peame olema julged ja hoopis julgemalt välja ütlema mis on meile oluline. Kus on see printsiip,
kus on see legend, kus on see narratiiv? Kus on see tunnetus? Kultuuriinimene peab selle kõik läbi
mõtlema ja seda väga isikuliselt, väga jõuliselt ja väga ,,ülbelt"
annaabi.ee 
