Ukuaru
rõõmusta õieti ei Minna vanemad ega ka Minna ise, kuid töölistüdrukust suurtalu perenaiseks
tõusta on haruldane võimalus pääseda lihttööst ja saada suure talu perenaiseks. Minnale
meeldib tegelikult Aksel, kuid Aksel on puupaljas nagu Minnagi, pole oma lõõtsa tagant
poetanud ühtki sõna, mida võiks tundeavalduseks pidada. Alles siis, kui neiu on kihlasõrmuse
vastu võtnud, tunnistab Aksel, et on juba kaks aastat temale mänginud. Minna teeb valiku
südamehääle järgi ja neist Aksliga saab õnnelik paar. Paraku selgub varsti, et pulmadeks on
Aksel võtnud suure pangalaenu, mille tagasimaksmine tähendab, et neil tuleb elada peost
suhu. Ämm ja äi kohtlevad miniat hoolimatult, mispeale Minna otsustab kolida kaugesse
metsatallu, kus noorel perel tuleb kõik algusest peale üles ehitada. Elu laabub kitsikusest
hoolimata, sünnivad lapsed, jätkub rõõmu ja üksmeelt, kuigi kõigis tõsisemates asjades tuleb
Minnal loota iseendale