"Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin" Anti Saare - essee
Taolise "kirjandusliku võtte" puhul on kõige hirmsam, et kergem ei hakka tegelikult ju
kellelgi. Veel vähem toob see kedagi tagasi.
Kui teise inimeste tundeid saaks omal kombel "ümber" kirjutada, siis kirjutaksid paljud
sarnaselt :
"Kirjutaksin su tõtlikku sammu tagasihoitud kahetsuse ja süü; kirjutaksin su komistama
tänava äärekivil; kokkupõrkes möödujaga laseksin sul reeta kaotatud enesekontrolli. Omaenda
pähe kirjutaksin aimatavad mõtted; kirjutaksin aknapiitadesse krampuvad käed ja rinnale
kukkuva pea. Sellesse pähe aga kirjutaksin halastuse ja andeksanni, otsuse ja loa- võid tagasi
tulla. Pead tulema. Tule!"
Jah, kirjanduse abil saab kirjutada konkreetsele inimestele pähe mõtteid, südamesse tundeid,
pigistada silmist pisaraid, veiderdada erinevate maskidega. Ometi on sel kõigel nii vähe
pistmist selle reaalse inimesega. Nagu kirjutas autor: "Kõigest kirjandus, kallis!"
annaabi.ee 
