M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Kui me koju jõudsime, oli kogu maja pime ja vaikne; läksime siis onni juurde
pühkmehunniku
kõrval, et onni uurida. Läksime läbi õue, nagu oleksime tahtnud vaadata, mis koerad teevad.
Nad
tundsid meid ega teinud rohkem kära kui maakoerad harilikult, kui mõni inimene öösi mööda
läheb. Kui me onni juurde jõudsime, vaatasime seda esiti eest ja siis kahest küljest; üht külge
ma
veel ei tunclnud -- see oli põhjapoolne külg.-- sealt leidsime neljanurgelise aknaavause. See
oli
kaunis kõrgel: põiki üle avause oli tugev laud naelutatud. Ma ütlesin:
«Siin ongi paras paik. See auk on suur küllalt, et Jim siit läbi pääseb, kui me laua ära
kisume.»
Tom ütles:
«See on lihtsam kui lihtne ja kergem kui lapsemäng. Loodetavasti leiame midagi
keerulisemat,
Huck Finn!»
«Noh,» ütlesin ma, «võiks ju laua eest ära saagida nagu ma siis tegin, kui mind tapeti.»
annaabi.ee 
