M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Ja iga sekundi
tagant käis üle taeva hele juga, mille valgustusel olid näha valged laintepead poole miili
kauguselt. Saared paistsid ähmaselt läbi vihma ja puud õõtsusid tuules. Siis kostus trahh!
... põmm! põmm! põmm-rõmm-rõmm-rõmm-rõmm-rõmm! Ja kõu läks mürinal ja parinal
eemale ning kadus. Ja siis tuli säuh! uus välk ja uus kärgatus. Lained pidid mu mõnikord
peaaegu parvelt vette uhtuma, aga mul polnud riideid seljas ja sellest poleks midagi
olnud. Ajupalgid ei teinud meile seekord muret: välgud sähvisid ja kumasid alatasa, nii
et neid aegsasti nägime ja võisime nad eemale tõugata või nende eest hoiduda.
Minu vahikord oli pärast keskööd, teate, aga seks ajaks olin hästi unine, seepärast ütles
Jim, et ta valvab mu eest esimese poole mu ajast. Ta oli ses asjas alati kangesti hea.
Roomasin vigvami, aga kuningas ja hertsog olid oma jalad sirgu ajanud, nii et mulle
ruumi ei jätkunud