või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20. sajandil hakati näo maskiga varjamise asemel seda värvima, mis oskusliku tegutsemise korral moondab isiku täiesti tundmatuks. Kuid näo varjamine on muutunud teisejärgulisemaks, nii et sageli värvitakse põgusalt või üksnes meigitakse tugevamate värvidega. Peamine on ikkagi ilusaks maskeerimine. Tavaliselt on maskeeritute välimuses ka midagi ajastukohast näiteks 1980. aastatel multikate eeskujul ninaotsa punaseks värvimine. Linnades maskeeruti 20. sajandi lõpul ka igasuguste poe- või omavalmistatud maskide abil peletisteks, igasugusteks loomadeks, kuraditeks ja nõidadeks. Pikkade sajandite vältel on kujunenud välja palju lokaalseid erijooni, kuidas kadriks täpselt käidi ja mida tehti. Veel 20. sajandil ei käidud Setumaal näiteks üldse kadriks ja kadrilauludki on neil eeskätt hilisemal ajal koolist ja naabritelt õpitud.
varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20. sajandil hakati näo maskiga varjamise asemel seda värvima, mis oskusliku tegutsemise korral moondab isiku täiesti tundmatuks. Kuid näo varjamine on muutunud teisejärgulisemaks, nii et sageli värvitakse põgusalt või üksnes meigitakse tugevamate värvidega. Peamine on ikkagi ilusaks maskeerimine. Tavaliselt on maskeeritute välimuses ka midagi ajastukohast näiteks 1980. aastatel multikate eeskujul ninaotsa punaseks värvimine. Kadripere Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles "kadrititt" - kaltsudest jm
annaabi.ee 
