Edukas põgenemine
nii et sa lased end kanda elektriliinidel ja istud ise rahus ja vaikuses, vista taustal, mida su kõrval aegamisi lahti
rullitakse.
2
Sel momendil taipasin ma, et armastan asfalti enam kui kunagi varem, armastan isegi ideed, et linn on selle
sünnitanud, kuna ma olen liiga mugav selleks, et pageda kilomeetreid üle kõnnumaa. Kõige veidram on see, et kui
kõneleksin ajast mis ulatub kahe kuu taha, oleks see hoopis teistsuguse maiguga lugu, täis mahedust ja julgustavat
neooni, aga ajaokste hargnemise kohal võib sulle varem või hiljem mõni murdunud ja kuivanud raag ette jääda. Siis
loeb vaid puine ots, mis on nagu su elu, habras ja ülejäänud lehestikuga mitte haakuv.
Kuidas ma sain niiviisi teha?
,,Kuidas sa said niiviisi teha?" küsis ta minu käest ja ma ei osanud midagi kosta, sest ma tegin kõik endast oleneva,
ehk viivuke viivitades ja peljates, aga see on inimlik. Kõik viivitavad ja pelgavad korraks kui nad peavad soovile