Adson ja Under - loominguline kokkukõla
siurulaste eeskujuks oleva kirjandustegevuse kaudu. Adson tahtis vastata armastusele
luulevormis, olla võrdväärne nii naisega kui sõpruskonnaga. Mõlemad ergutasid teineteist
värsse looma, kuid Under oli juba alguses väljakujunenum luuletaja.
· Mõlemad kirjanikud armastasid tõlkida. Ka teatri vastu oli kiindumus ühine. Seda
näitab tõlkevalik ja lisaks algupärased näidendid Adsonilt. Valiku ja kirjutamise
aluseks oli ka ühine ajalooliskultuurilooline huvi .
Ajalisest taustast lähtuvalt on vastastikuses seoses luuleraamatute paarid:
,,Sonetid" (1917) ,,Henge palango" (1917)
,,Verivalla" (1920) ,,Roosikrants" (1920)
,,Hääl varjust" (1927) ,,Kaduvik" (1927)
,,Rõõm ühest ilusast päevast" (1928) ,,Katai, kibuvits nink kivi" (1928)
Lüroeepika: ,,Õnnevarjutus" (1929) ,,Pärlijõgi" (1931)