Tuglase novellid
Ta
jälgis sealt ülevalt külaelu..ta igatses kõike seda..ja nälg näpistas. Ta meenutas erinevaid
seiku oma elust..kuid mida aeg edasi, seda enam vajus kõik unustusse..lõpuks unustas ta ära
miks ta üldse seal oli. Lõpuks pääses ta välja, kargas mööduvale kerjusele kallale, kes
saiakontsa näris ja langes surnuna maha.
Unede kuristik.
Peategelane näeb und. Näeb ratsanike, kes sõidavad ringi ja käivad linnades, mis on
inimtühjad. Mitte üht ainumasti hinge ei liigu ringi. Tal on hirm, ta ei saa liigutada. Järsku ta
karjub ja ärkab. Arvas, et oli oma kodus, kuid siis meenus talle, et ta oli võõras korteris, sõja
eest pagenud. Nähes kõike muud langevat ja ise veel hingata..Kuid ta pidi magama..vaikselt
jäi ta taas unne. Ratsanikud märkasid puude all musta mantli ja kaabuga meest liikuvat.
Mees ütles, et ta on tühine viirastus, et teda ei ole mõtet kinni võtta. Jõuad põgeneda, oled