laiali määritud spektrijoonte juurde tagasi ja mõistis kohe, millega on tegemist. Jupiterilt lähtunud spektrijooned olid eeldatust säbrulisemad, kuna need ei kuulunud üksikutele elementidele: esindatud olid liitainete, eriti metaani ja ammooniumi jooned. Mõlemad mainitud ained sisaldavadh suhteliselt palju vesinikku, mis on kergeim ja universumis tähtede koostise tõttu kõige enam levinud element. See avastus toetas palju varem pakutud teooriat, mis seletas Jupiteri väikest ainetihedust: see planeet koosneb peamiselt gaasist, mitte kivimitest ja enamus gaasist on vesinik. Aga Wildt läks kaugemalegi ja näitas, et see gaasihiid on veel imelikum. Ta arvutas, et Jupiteri tuumas peaks tema kohal lasuva vesiniku raskus põhjustama sellist rõhku, mis ületab Maal tuntud normaalrõhku merepinna tasemel kümneid miljoneid kordi. Kuidas käitub tuum sellises olukorras? 1938. aastal väitis Wildt, et Jupiteri
energia. Kui ülekaalus on potensiaalne energia, peaks Universumi paisumine tulevikus asenduma kokkutõmbumisega, selljuhul on ta lõpliku ruumalaga ja elliptilise geomeetriaga. Kui ülekaalus on aga kineetiline energia, siis on Universum oma ulatuvuselt lõpmatu ning hüperboolse geomeetriaga. Selline Univerusm on igavesti aeglustuvalt paisuv. Neid kahte juhtu lahutab paraboolse ehk standarduniversumi juhtum, kus potensiaalne ja kineetiline energia on võrdsed. Vastavat ainetihedust Universumis nimetataksegi kriitiliseks. INFLATSIOONIINE ARENGUETAPP Inflatsiooniteooria teke sai võimalikuks vaid elementaarosakeste ja väljateooria edusammude tulemusena. Kvantfüüsikast järeldus, et ülivarases vaakumi kvantfuktuatioonina tekkinud Universumis, kus mateeria on ülitihe ja ülikuum, olid valitsevateks osakeste vahel väga suurte seisumassidega skalaarsete bosonite baasil kujunenud ülitugevad tõukejõud, mida võib käsitleda kui viiendat liiki vastasikmõju
annaabi.ee 
