Iga põlvkond kasvab üles uutmoodi
aastal välja
öelnud, et eestlaste häda on traditsioonide puudus. Justkui traditsioon on vaid
künda hobusega maad ja heina niita vikati või sirbiga.
Meie õnneks on meil palju kalendri traditsioone, mis meid ikka ja alati kokku toob.
Elame linnas, maal või välismaal, siis on ikka mõningad pühad mis meid kokku
toovad. Jaanipäevad, sünnipäevad, uus aasta, kevadpüha ja jõulud. Iga püha on
eraldi traditsioon, kui jõulude ajal sööme me hapukapsast, verivorste ja
ahjukartulit, kevadpühade ajal me sööme teisi toite. Aga miks?
Esimest korda kui meie esivanemad 1962. aastal ühise tantsu- ja laulupeo
korraldas, see on ikka veel säilinud. Tänu laulupeole ennast vabaks laulsime ja
veel siiamaani toimuvad laulupeod, on eestlasele äärmiselt tähtis. Olen kuulnud
vanematelt inimestelt, et see pole ikka see, mis vanasti, et laulud on muutunud
hoopis teistsugusteks. Ehtne näide sellest, kuidas me võtame uuendusi enda
traditsioonidesse.
annaabi.ee 
