Flamenko
tantsutraditsiooni kohta kasutama arvatavasti 18. sajandi lõpul, mil flamenko lõplikult
eristus rahvaliku muusika- ja tantsukultuuri seas iseseisva zanrina ning kujunesid
välja selle erinevad alamstiilid (alegrías, bulerias, fandangos, sevillana jpt). 19.
sajandil levisid flamenko ja mustlaskultuuri mõjud üle Euroopa; seda soodustas
romantism, mis idealiseeris mustlaste kui vaba loodusrahva kultuuritraditsioone.
Flamenko kuldajastu jääb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi agusesse, mil
flamenkotantsijad ja kitarristid esinesid paljudes kohvikutes, 20. sajandi algusest
alates ka teatrites.
Flamenkomuusika kasutab früügia (dooria) helilaadi, milles on tihti altereerritud
kolmas ja seitsmes aste. Tüüpiline on nn Andaluusia kadents, mis früügia E helistikus
tähendab harmoonilist järgnevust Am G F E. Laulude meloodia ei ole enamasti
suurema ulatusega kui üks sekst; varieeruvus saavutatakse hääletämbri ja
annaabi.ee 
