Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena
enam kui seda on vaja mõne suurrahva juures või vaiksemas olundis.
On selge, et eestlus püsib vaid nii kaua, kui Eesti maa on eesti põllumehe käes,
tugevalt tema käes. See on aabitsatõde, see on meie rahvuslik aksioom, mille
eest võitlesid vene ajal C. R. Jakobson ja Jaan Tõnisson, aksioom, millest tõmmati
julged konsekventsid Vabadussõja järel radikaalse maareformi näol ning mis nagu
mingi kategoorilise imperatiivina nõuab alatist tarka ja aktiivset agraarpolitikat,
ühtlasi aga ka kasvatuspoliitikat. Tagasivõidetud maa ei tohi minna võõraste kätte
ega tohi eestlane kunagi tüdida, võõrduda maast, lakata maad austamast.
Selleks peab olema meie talu tugev ja terve — mitte niipalju põhjalikku
ümberhindamist vajava kapitali tasuvuse mõttes, vaid selles esijoones
ajakohaselt inimväärse korraliku äraelamise võimaldamise mõttes, — tühjalt ja
puudulikult kasutatud maa tuleb samm-sammult asustada; endisajast pärit
annaabi.ee 
