*Miski pole tõelisem kui need võimsad vapustused, mida teineteises tekitavad kaks hinge pilkude sädet vahetades (V. Hugo). *Armastus teiste vastu algab armastusest enda vastu (R. Silverberg). *Need, kes armastavad kõige tugevamalt, on sageli kõige üksildasemad, kannatades kõige rohkem eemaloleku, mittemõistmise, reetmise või armastuse lõpliku kaotuse tõttu (M. Tresidder). *Inimene ei mõtle. Elu on unenägu ja tegelikult pole inimest üldse olemas. Ükskord ärkab Suur Magaja, hõõrub silmad puhtaks ja kastab näo külma vette (Galactus). *Naised mängivad oma iluga nagu lapsed noaga mõnikord haavavad nad sellega iseennast (V. Hugo). *Õnnelik on see, kes enda laitmist kuuldes võib seda kasutada enda parandamiseks (W. Shakespeare). * Meie mõistus näeb mõnikord seda, mida süda soovib tõeks pidada (D. Brown). * Pole paremat kaitset, kui üle pea tõmmatud tekk (R. Sheckley).
soovituse või hoiatuse" ; ,,Teadmine ja inimese vägi langevad kokku, sest põhjuse mitteteadmine jätab tagajärje saatuse hooleks. Sest loodust võita saab üksnes järele andes: ja mis on mõtiskluses põhjuseks, see on tegevuses reegliks". Esimese aforismiga tahab Bacon öelda,et inimene ei ole looduse suhtes iseseisev,tal puudub iseseisvus looduses,inimene osaleb looduses nii teo kui mõttega ning et ta kuulub loodusega lahutamatult kokku. Teises aforismis tahab ta öelda et ilma praktiliste vahenditeta või teoreetiliste riistadeta millega me uurimistegevust sooritame looduse suhtes,saame vähe aru võrreldes sellega kui meil oleks need riistad või vahendid, ehk siis et looduse mõistmine on seda efektiivsem ,mida paremad riistad meile on. Ta väidab et mitte inimene ei ole iseseisev vaid hoopis loodus ei ole iseseisev. Loodus on in jaoks tema eesmärkide saavutamise vahend. Ja tööriistadega saavutabki inimene selle mida tal looduses vaja on
Tulemuseks on epigrammiliselt lihvitud kõlateemandid. Kõladel on selles teoses esikoht ja autori mõtted on irooniliselt nende varjus. Laabani sõnamängud kuuluvad ehtsale humoristile. (Aspe,1989) Rroosi tegeleb meelsamini välismaailmaga, teiste ja enda tegude ja ihadega. Seetõttu jääb ka tema isiksuse tuum tabamatuks. Oma mitte-terade kogu lõpul osutub ta tapetuks, ta jäljetuks hauaks on ainult ta vaimukad luud, mida autor seab viimases aforismis kokku ,,luuaks", millega pühkida Rroosi olematut kalmu. Nii jääb Rroosi paljalt fantaasia tooteks.(Aspel,1989) 2.4. ,,Oma luulet ja võõrast" 1990. aastal ilmus kogumik, mis sisaldab endas ,,Ankruketi..." ja ,,Roosi Selavistet" ning suure hulga seni kogumata toodangut luuletaja ja luuletõlkijana läbi aastakümnete. Teoses avaldab autor tsükli ,,Loomingut käsikirjadest", kus on luuletus ,,Äkki seisad sa alasti minu
annaabi.ee 
