tunti magneesiumoksiidi, magnesia alba nime all magneesiumkarbonaati või magneesiumoksiidi ja magneesiumkarbonaadi määramata vahekorras hüdratiseeritud segu. Nende nimetuste järgi on element nime saanud. Arvatavasti on magnesia nime saanud Vana-Kreeka maakonna Tessaalia piirkonna Magneesia järgi: sealt saadi nimetatud aineid. Esimene, kes magneesiumi ühendeid süstemaatiliselt uuris, oli soti füüsik ja keemik Joseph Black. Aastal 1755 näitas ta teoses "De humore acido a cibis orto et Magnesia alba", et lubjakivi ja magnesia alba, mida tol ajal sageli segi aeti, on erinevad ained. Ta käsitles magnesia alba't uue elemendi karbonaadina. Sellepärast nimetatakse Blacki sageli magneesiumi avastajaks, kuigi ta ei saanud magneesiumi lihtainena. Aastal 1808 sai Humphry Davy magneesiumi, elektrolüüsides niisutatud magneesiumhüdroksiidi Volta samba abil. Ta ei saanud seda küll mitte puhtal kujul, vaid amalgaamina, sest ta töötas elavhõbedast katoodiga
Võrreldes muundumisi lubjakivist põletatud lubjaks, edasi kustutatud lubjaks ning jälle tagasi lubjakiviks magneesiumi ühendite vastavate reaktsioonidega, avastas Black süsihappegaasi. Ta näitas aastal 1752, et naatriumkarbonaat, kaaliumkarbonaat, magneesiumkarbonaat ja kaltsiumkarbonaat on tollases kõnepruugis kaustiliste alkaalide ühendid gaasiga, mida ta nimetas kinnitatud õhuks või seotud õhuks (Loe: fixed air). Tema tulemused ilmusid aastal 1755 raamatus ,,De humore acido a cibis orto et Magnesia alba". Sellega näitas ta esimesena, et on olemas erinevate omadustega gaase ning et gaas võib peale eraldumise ka ühineda tahkete ainetega, moodustades keemilisi ühendeid. Samuti näitas ta, et põletatud lubi muundub õhu käes aeglaselt kaltsiumkarbonaadiks. Sellest ta järeldas, et atmosfääris peab olema vähesel hulgal süsihappegaasi; see oli esimene märk sellest, et õhk ei koosne ainult ühest ainest. 1 https://et.wikipedia.org/wiki/Joseph_Black (02
annaabi.ee 
