Vaarao
mardati kuningat jumalana tema palees (vt Shafer 1997: 180183). Tähtis koht
oli mõjurikastel avalikel protsessioonidel (Jacq 2000: 146jj, 178). Tekkis kogu-
ni valitseja ja tema pereliikmete kui nn kodujumalate kultus, mis jällegi oli
täiesti uus nähtus Egiptuse religioonis (vt Morenz 1984: 155; Assmann 1984:
251253). Sisuliselt olid Aton ja Ehnaton saanud üheks. Niisiis on tegemist
kuninga isiku erakordse lausa totaalse absolutiseerimistaotlusega (vt ka Stad-
nikov 1998: 43), mis hõlmas nii sekulaarset kui ka religioosset tasandit.
Niivõrd radikaalsed sammud tõid kaasa rea tagasilööke.
Uude pealinna siirdumisega isoleeris Ehnaton end väga olulisel määral te-
gelikkusest, sest eelmise vaarao sugulased, vana õukonna võimukad liikmed
ja kompetentsed ametnikud, kelle võimu Ehnaton otsustavalt väärata ei suut-
nud, valitsesid Egiptust reaalselt edasi mõlemast vanast pealinnast. Riik pidi
ju toimima.