loomad, võideldes ellujäämise eest. Surma nägemine on muutnud nad külmaverelisteks. Kas on möödunud nädalad... kuud... aastad? Ei, ainult päevad. Me näeme aega enda kõrval kaduvat surijate kahvatutes nägudes; me ahmime süüa, me jookseme, me viskame, me laseme, me tapame, me lamame maadligi, me oleme kokkuvarisemas ja tuimad ja ainult see hoiab meid üleval, et on veel nõtgemaid, veel tuimemaid, veel abitumaid, kes meid pärani silmi vahivad nagu jumailaid, kellel mõnikord õnnestub isegi surma eest pageda. Ta tõdeb, et sõda ei ole see mida ta oli arvanud, ei olnud see mida õpetaja oli talle ja ta klassikaaslastele rääkinud. Kogu see sõda muutis inimese täielikult. Nad polnud enam noored, nad polnud enam valmis maailma vallutama, seadma kõrgeid sihte, olema elus edukas, elada normaalset elu ja nad ei suutnud inimestega suhelda nagu inimesed enne sõda
meest rusikatega taguda, et ta ärkaks ja kaasa läheks; kõigil on silmad põletikulised, käed katki, põlved verised, küünarnukid marraskil. Kas on möödunud nädalad ...kuud...aastad? Ei, ainult päevad. Me näeme aega enda kõrval kaduvat surijate kahvatutes nägudes; me ahmime süüa, me jookseme, me viskame, me laseme, me tapame, me lamame maadligi, me oleme kokku varisemas ja tuimad, ja ainult see hoiab meid üleval, et on veelgi nõrgemaid, veelgi abitumaid, kes meid pärani silmi vahivad nagu jumalaid, kellel mõnikord õnnestub surma eest pageda.'' oli laastavalt kurb. Kas suudaks keegi ette kujutada seda valu, mida pidid tundma nende vanemad, kelle pojad lahinguväljal langesid? Terved elud varisesid kokku kuuldes uudist, et ,,nende poeg võitles vapralt." Ka seda võib nimetada kadunud põlvkonnaks, kuna paljud neist ei suutnud siin ilmas enam ilma pojata elada. Minu arvates oli kõige raskem neil emadel, kelle pojad
annaabi.ee 
