kõikidest lihtaine molekulidest keemiliselt kõige püsivam, kuna tema molekulis esineb kahe lämmastiku aatomi vahel kolmikside. Sel põhjusel on ta lihtainena keemiliselt väga passiivne ehk väheaktiivne gaas (lähedane väärisgaasidele) ning paljude metallide ja mittemetallidega toatemperatuuril ei reageeri. Toatemperatuuril reageerib lämmastk ainult mõnede metallidega (Li, Ra) oksüdeerides neid nitriidideks (Li3N, Ra3N2): 6Li + N2 = 2Li3N 3Ra + N2 = Ra3 N2 Lämmastiku aatomitevahelist kolmiksidet aitab nõrgestada ja seega teda keemiliselt aktiivsemaks muuta ainult elektrilahendus (kaarleek) või väga kõrge temperatuur (üle 2000 °C). Sel põhjusel tekibki näiteks äikese ajal õhku alati lämmastikoksiidi, kuna kõrgel temperatuuril ühineb lämmastik hapnikuga lämmastikoksiidiks: N2 + O2 2NO Vesinikuga reageerib lämmastik samuti ainult kõrgtemperatuuril ja rõhul katalüsaatorite manulusel: N2 + 3H2 2NH3
kaheaatomilistest molekulidest N2. Lämmastik on kõikidest lihtaine molekulidest keemiliselt kõige püsivam, kuna tema molekulis esineb kahe lämmastiku aatomi vahel kolmikside. Sel põhjusel on ta lihtainena keemiliselt väga passiivne ehk väheaktiivne gaas (lähedane väärisgaasidele) ning paljude metallide ja mittemetallidega toatemperatuuril ei reageeri v.a. Li, Ra oksüdeerides neid nitriidideks (Li3N, Ra3N2): 6Li + N2 = 2Li3N 3Ra + N2 = Ra3 N2 Lämmastiku aatomitevahelist kolmiksidet aitab nõrgestada ja seega teda keemiliselt aktiivsemaks muuta ainult elektrilahendus (kaarleek) või väga kõrge temperatuur (üle 2000 °C). Sel põhjusel tekibki näiteks äikese ajal õhku alati lämmastikoksiidi, kuna kõrgel temperatuuril ühineb lämmastik hapnikuga lämmastikoksiidiks: // N2 + O2 2NO. Vesinikuga reageerib lämmastik samuti ainult kõrgtemperatuuril ja rõhul katalüsaatorite manulusel: // N2 + 3H2 2NH3
vabastab elektrone ja kristall omandab värvuse. Nii on võimalik saada ka värvilist teemantit. Lisandite viimine kristallistruktuuri muudab kristalli värvust. Üleminekuelementidel (siirdemetallidel) on võimalik madalenergeetiline d-d elektronüleminek, mis ei ole võimalik põhirühma elementidel. Joondefektid on seotud kristallivõre struktuuri kahemõõtmelise korrapärasuse rikkumisega. Defekti läbimõõt ei ületa üht või mitut aatomitevahelist kaugust ja pikkus võib olla võrdne kristalli enda mõõtmega. Püsivateks moonutusteks on aatomkihtide dislokatsioonid, lagunemised ja nihked. Servdislokatsioon on piki joont paiknev lineaarne defekt, mis tekib aatomkihi pooleldasel lõppemisel võres. Kruvidislokatsioonil on aatomtasapindade kruvitaoline libisemine üksteise suhtes. bcc- ja fcc-metallides on dislokatsioonide liikumise võimalusi palju rohkem kui hcp-metallides. Seega on bcc- ja fcc- metallid plastsemad kui hcp-metallid
annaabi.ee 
