Nimetu
Hüdroenergiat muundatakse otse mehaaniliseks energiaks (vesiveski) või
elektrienergiaks hüdroelektrijaamades. Suur osa hüdroenergiast on jõgedes, kus see kulub näiteks
setete allavoolu viimiseks, samut jõesängi uuristamiseks ja jões olevate kivide lõhkumiseks. Läbi
aegade on inimesed välja mõelnud meetodeid, kuidas osa sellest energiast panna tegema
inimestele kasulikku tööd. Hüdroenergiat tunti Mesopotaamias ja Vanas Egiptuses, kus niisutust
kasutati juba 7. aastatunandel e.m.a. ja veekella ehk klepsüdrat 2. aastatuhande algul. Vanas
Roomas kasutati saeveskeid vilja jahvatamiseks jahuks ning puidu ja kivi saagimiseks. Samal
ajal Hiinas olnud Hani riigis kasutati vesiveskeid samuti laialdaselt, näiteks vee pumpamiseks
niisutuskanalitesse. Alates 20. sajandi algusest kasutatakse seda terminit peaaegu eranditult koos
hüdroenergiitakaga. See on inimkonnal koos ülekandeliinide rajamisega võimaldanud elektrit
kasutama hakata selle tootmise kohast kaugel
annaabi.ee 
