Pime auk
Ühes
väikelinna koolimajas on just seesugune paik, näotu, pime, räpane.
Sinna jõudmiseks tuleb avada uks, surudes oma sõrmedega ukselinki, mis on sadade
inimkäte puudutustest rasvane. Seejärel sisene kõledasse kajavasse, kuid avarasse ruumi, mille
tuhmid sinakad seinad on kohati pragunenud ning laest mõned krohvitükid põrandale langenud.
Nüüd sammu mööda kulunud kiviplaatidest laotud külma põrandat mõne meetri jagu edasi.
Aastatevanuste lauajuppideni jõudes oled viimaks pärale jõudnud. Nüüd lase end kummargile. On
tunda metalli jahedust, millelt kõvad puitlauad tuge leiavad. Ninasõõrmed täituvad aegamisi
kopitanud haisuga, mille hõng meenutab kohati rentslit, kohati seisvat rohekaspruuni vett.
Lauajuppide all peituvad pilkases pimeduses tolmused poolroostetanud torud. Mööda
punakaspruune torusid võib näha jooksmas mustakuuelisi jõleda välimusega Forticula
annaabi.ee 
