katkubakter. Levib harilikult kirpudega, katkuhaigelt näriliselt (rottidelt, suslikuilt, ümisejailt), inimeselt inimesele võib levida ka puute-, piisk-, või kaudse nakkuse teel. Koduloomade (välja arvatud kaameli) ja lindudekatk ei nakka inimesele. Lõimetusaeg on 1-6 päeva. Esineb mitme vormina: Muhkkatk katkuvorm, millele on iseloomulik eriti kubeme lümfisõlmede põletik ja mädaeritus. Kopsukatk katkuvorm, millele on iseloomulik palavikuga kulgev kopsupõletik. Septilinekatk katkuvorm, millele on iseloomulik veremürgitus, roiskumine ja bakterite põhjustatud ainete lõhustumine. Kõige sagedasem on muhkkatk (nahaaluste lümfisõlmede mädane põletik) ja kopsukatk (raske kopsupõletik), kopsukatku põdejate suremus on kõige suurem. Kaasnevad mürgistusnähud, palavik, südamenõrkus, raske üldseisund, kopsukatku korral vereköha. Ravi: antibiootikumid, katkuseerum. Väga olulised on:
Raamatus peatükke anatoomiast. Progressiivne uuendus, et nõuab haava ravis järgnevaid tegevusi: võõrkehade kõrvaldamine, haavaservade lähendamine, kontakti säilitamine. Luumurdudes venitustehnika- plokid, raskused. Pikki sajandeid peeti heaks raamatuks. Epideemiad keskajal: katk e. must surm. Sai alguse Hiinast 1330 tarniti kaupu. Levis rottidel, kirpudel. 3 põhivormi: 1) muhkkatk põletik lümfisõlmedes, rotikirbud (surm 30-70%) 2) kopsukatk piisknakkus, (90-95% surm) 3) septilinekatk veremürgitus (99-100% surm). Katk jätab nahale mustad plekid sisemisest verejooksust. 1347 aitas katk, kui tatarlased piirasid Grimmi sadama linna Kaffat. 1352 hakkas epideemia raugema. Arvati, et keegi ei saa kedagi kaitsta. Lahkuti linnast, jäeti haiged lähedased maha, asuti omaette elama. Arstid segaduses, lasid aadrit, käskisid äädikat juua. Veneetsias peitsid arstid ennast. Pidu katku ajal. Arvati, et linnad ülerahvastatud, puudus kanalisatsioon
annaabi.ee 
