Mis pärimusi on karjalastel? (soome karjalased)

Karjalastel on ühine rahvaluuleline pärimus soomlastega eelkõige Kalevala eepose näol. See pandi kirja 19. sajandi I poolel. Ühelt enamus sellest korjati üles Ida-Soome ja Karjala rahvalaulikutelt, kuna seal oli suuline traditsioon kõige paremini säilinud.

Eelkirjeldatu kõrval elas 1920. ja 1930. aastail mitmel viisil toetatud «kalevalaline rahvapärimus», kogum tavasid, mille esitamist toetasid kõige silmatorkavamalt rahvusromantiline, peaasjalikult luterlik haritlaskond ja turismindus. Ortodokssed karjalasedki toetasid üldiselt samuti selle pärimuse esitamist. Näiteks Suistamo pulmades oli 1920. ja 1930. aastatel «itkejaid ja runolauljaid õnne (lykkyö da osua) soovimas» (Nenonen & Rajamo 1955: 79). «Surnuvalvamist peeti lahkunu kodus kolmel ööl. Siin lauldi vaimulikke laule, loeti Piiblit, jutustati suakkuna'id, itkejanaised itkesid «teise ilma mineja» mälestuseks. Matuste-eelne öö valvati täielikult, siis ka söödeti ja joodeti rahvast. Kalmistule minema hakates esitasid itkejad «saatmisitke». [---] Kadunute mälestust austati eriti pühana ja «kalmulkäimised» , «lounuallised» 'päevajumalateenistused' ja muud mälestamised peeti ettenähtud ajal. [ ] Pühapäeva- ja pühadeaegne töö oli suur patt. Pühapilt (obrasa) pidi olema 'suures tshupus' (pühasenurgas), majja tulles pidi tegema ristimärgi, samuti sööma istudes ja söömast tõustes.» (Nenonen & Rajamo 1955: 79-80).