Kvantitatiivsed tunnused
heterosügoote
2. Ristate seejärel F1 põlvkondasid või vanemliine, et suurendada fenotüübilist
varieerumist ja nende lahknemist
3. Analüüsime F2 genoomsete markeritega (mikrosatelliidid, SNP), mis siis peaks
korreleeruma fenotüüpilise tunnusega
4. Selle tulemusena saame luua aheldatuse kaardi.
5. Arvuatme välja fenotüübilise varieerumise (P), mis on sõltuvuses geneetilisest
toimest (G) ja keskkonna toimest (E).
VP = VG + VE + 2COVG,E + VG x E
Kvantitatiivsete tunnuste varieerumine:
1. Aditiivne gen. varieerumine (VA): kahe või rohkema lookustega alleelide toime
fenotüübile. Reeglina F1 põlvkond on korduvates ristamiste vahepealne
vanemgenotüüpidega võrreldes
2. Dominantne varieerumine (VD): alleelide toime ei ole aditiivne otseselt; tuleb
jälgida kuidas kujuneb tunnus heterosügootidel, sest F1 sarnaneb ühe
vanemfenotüübiga
3
annaabi.ee 
