Vedelik voolab kolbi tagasi, aur aga tõuseb toru 4 kaudu jahutisse. Kondenseerunud aur satub tilgaloenduri ja ülevoolutoru 6 kaudu samuti tagasi kolbi 1. Auru ja vedeliku tasakaal saavutatakse termomeetri pesa välispinnal ning tasakaalu saabumist võib hinnata termomeetri näidu stabiliseerumise järgi. Praktiliselt stabiliseerub keemistemperatuur 10 minutiga. Seejärel märgitakse keemistemperatuur saavutatud rõhul. Seejärel avatakse kraan 11 nii, et rõhk aparaadis suureneks 20mmHg võrra. Kui temperatuur on uuel rõhul konstante, märgitakse rõhk ja temperatuur. Järk järgult rõhku suurendades määratakse 10 keemistemperatuuri erineval rõhul. Valemid: Aine auramissoojus: B= - Entroopia muut 1 mooli aine aurustumine normaalrõhul: J/K*mol Katseandmed: Atmosfäärirõhk P= 762,06 mmHg Jrk. Keemistemperatuur T, 1/ T h, Paur =P-h ln paur nr. t,°C K mm Hg
Süsteemis on kaks vahepudelit 7 ja 9, millest viimane on kraani 10 kaudu ühendatud Komovski vaakumpumbaga. Katse käik. Uuritav vedelik valatakse kuiva kolbi 1 (täidetakse 3/4 kolvist), mis ühendatakse klaaslihvi abil ülejäänud seadmega. Seejärel kontrollitakse seadme hermeetilisust. Selleks avatakse kraan 10 ning vaakumpumba abil luuakse seadmes hõrendus selliselt, et jääkrõhk oleks 20-30 mmHg võrra suurem rõhust, mille all aine toatemperatuuril keeb (benseen~80mmHg, tolueen~20mmHg). Suletakse kraan 10. Seade loetakse hermeetiliseks, kui 10-15 minuti jooksul rõhk seadmes ei kasva rohkem kui 1-2 mm Hg. Seejärel lülitatakse sisse kolvi küte sellise arvestusega, et vedelik hakkaks keema ~10 minuti jooksul. Kolvi kütet, s.o. vedeliku keemise intensiivsust reguleeritakse tilgaloenduri järgi. Õige küttereziimi korral, selleks et temperatuur oleks püsiv, peab tilkade arv olema optimaalne. Vee puhul on minutis
annaabi.ee 
