Franz Schubert
) tema eluajal ei avaldatud. Suur C-duur sümfoonia (1828) avastati Schumanni
poolt kümme aastat pärast Schubert surma. Surematu "Lõpetamata sümfoonia" (1822) toodi
päevavalgele alles 1865. a. ja rõhuv enamus Schuberti instrumentaalteoseid veel hiljem (vt.
"Instrumentaalmuusika"). Tänapäevani on Schubert tohutult suur looming põhiliselt läbi uurimata ja paljud
tähtsad suurteosed on jäänud laiale avalikkusele kättesaamatuks.
Külm, vaenulik ümbrus mõjub Schubertile rusuvalt. 1820ndail aastail muutub tema muusika tõsisemaks,
võrratult sügavamaks. "Mis küll minust saab, vaesest muusikust?" ütleb ta sõbrale
1828. a. "Vanas eas pean vist hakkama uste taga leivaraha kerjama nagu
harfimängija Goethe luuletuses." Hilisemates meistriteostes tõusevad esiplaanile üksilduse ja
surma motiivid (klaverifantaasia "Rändur" 1822, kvartett amoll 1824, laulutsüklites "Kaunis möldrineiu"
1823 ja "Talvine teekond" 1827, posthuumne koguteos "Luigelaul" jt)
annaabi.ee 
