Riik, mille kaitsja ma olen
kes omaalgatuslikult sõjaga ühinesid, näiteks ka kooliõpilased. Ka tänapäeval on
inimesi, kelle unistus on aega teenida ning hiljem ka sõjaväelist karjääri arendada, kuid
1918nda aastaga võrreldes on see arv paraku väike.
Tekib küsimus, et kelle peale loodavad need inimesed, kes ise sõjaväge
pelgavad. Paljud mõtlevad, et tema osalus pole tähtis, kõik teised ju nagunii lähevad.
Paraku otsustas sellel aastal näiteks 1398st kutsutust 115 mitte kohale ilmuda. See on
kogusummast tervelt 8%. Mis meist siis saab, kui see arv igaastaselt suurenema
hakkab? Pole midagi muud teha, kui ise minemise kasuks otsustada. Loodetavasti
hakkab selline ind ka sõpradele külge ja see omakorda nende tuttavatele. Sel puhul
tuleb ise ohjadest haarata.
annaabi.ee 
