Konstantin Päts
Konstantin PätsKonstantin Päts (10. veebruar (vkj)/ 22. veebruar[1][2] 1874 Tahkuranna vald, Pärnumaa – 18. jaanuar 1956 Buraševo, Kalinini oblast, Vene NFSV) oli Eesti riigitegelane, jurist, ajakirjanik, aastatel 1918–1940 üks mõjuvõimsamaid Eesti poliitikuid ja Eesti esimene president (1938–1940).
Konstantin Päts oli iseseisva demokraatliku Eesti riigi üks rajajaid – veebruaris 1918 loodud Eestimaa Päästekomitee liige, seejärel Eesti Ajutise Valitsuse I koosseisu (ministrite nõukogu) esimees ning II ja III koosseisu peaminister. Valitud rahvaesindajana oli Päts Eesti Vabariigi Asutava Kogu (1919–1920) liige ja Riigikogu (parlamendi) I-V koosseisu liige. Päts oli neli ametiaega riigivanem, samuti peaminister riigivanema ülesannetes ja riigihoidja ning pärast 1938. aasta valimisi Eesti Vabariigi esimene president.
Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel sundisid stalinistliku režiimi esindajad Pätsi Eesti presidendi ameti maha panema ja deporteerisid ta koos perega Venemaale. Päts suri 1956. aastal vangistuses Tveri (siis Kalinini) lähedal endises Nõukogude Liidus.
Lapsepõlv ja haridustee
Noor Konstantin Päts (paremal), tema õde, isa Jakob, ema Olga ja vennad (taga)
Konstantin Päts sündis 10. (uue kalendri järgi 22.) veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas Tahku külas maaomanik Jakob Pätsi (1848–1909) ja Olga Päts (sünd. Tumanova) teise lapsena. Konstantinil oli neli venda ja üks õde. Pätside perekond oli õigeusklik ja nad kuulusid tolleaegse riikliku Vene Õigeusu Kiriku Tahkuranna kogudusse.
Konstantin Pätsi haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, jätkudes seejärel Raeküla Nikolai koolis ja Riia Vaimulikus Seminaris.[3] Seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu Meesgümnaasiumis. 1894–1898 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cand. jur. kraadi (hiljem nimetatud 1. järgu) diplomiga ja kubermangusekretäri auastmega, Rooma õiguse teemal. Sellele järgnes aastane sõjaväeteenistus Pihkvas ja jalaväe nooremohvitseride kursused Peterburis, mille lõpetamisel sai Päts Venemaa Keisririigi armee lipniku auastme.
Teekond poliitikasse
1900. aastal asus Päts tööle Tallinnas (tulevase Eesti esimese välisministri) Jaan Poska büroos advokaadiabina.
1901–1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte Teataja. 1901. aastal sai temast Jalgrattasõitjate Seltsi "Kalev" asutajaliige ja selle spordiseltsi esimene aseesimees.
Konstantin ja Helma Päts (sünd. Peedi) abiellusid 1902. aastal
Konstantin Päts 1917. aastal (Venemaa jalaväe nooremohvitseri vormiriietuses)
1904. aasta Tallinna Linnavolikogu valimisteks organiseeris Päts eesti-vene valimisliidu, mis võitis valimistel baltisakslaste ees. Ta valiti 8. veebruaril 1905 Tallinna linnanõunikuks ja 19. aprillil sai Pätsist Tallinna linnapea abi, sama aasta 2. detsembrist ka Tallinna linnapea kohusetäitja. Saamaks hääleõigust Vene riigivolikogu valimistel, ostis ta Mäe talu Kodilas Rapla vallas ja valiti Harjumaa valijameheks.
Olgugi et Päts korraldas märgukirjade aktsiooni, ei väljendanud ta revolutsioonisündmuste ajal radikaalseid vaateid, piirdudes peamiselt omavalitsuste reformi nõudmisega. Tallinna töölistele avaldatud sotsiaaldemokraatlikus vaimus üleskutse Teatajas trükkimise pärast otsustati Päts võimude poolt lehe Teataja vastutava toimetajana vangistada ning pidi Eestist põgenema (karistussalga ülema kindral Vladimir Bezobrazovi korraldatav Rapla sõjakohus mõistis ta mässulise tegevuse eest surma).
1905. aastal põgenesid Eestist Konstantin ja Voldemar Päts, Jaan Teemant, Peeter Speek, Otto Strandman, Karl Ast, Mihkel Martna jt. Mõnda aega peatus Päts Weissensteini mõisas Berni lähedal Šveitsis, kust 1906. aastal siirdus Soome, kus elas Ivan Mikuri varjunime all ning tegi kaastööd ajalehtedele. Samuti valmisid Soomes Ollilas tollal radikaalseid ideid kandvad käsikirjad omavalitsus- ja agraarküsimustes. Pätsi õhutusel asutati 1907–1908 Peterburis kirjastusühing Ühiselu, mis hakkas välja andma Peterburi Teatajat. 1908. aastal Konstantin Pätsi tõlkes avaldatud Francis Lieberi raamat "Rahvavabadus ja omavalitsus" mõjutas edaspidi määravalt tema poliitilisi vaateid ja tegevust. Lieberi raamatuga tegeldes mõtles Päts tema seisukohad läbi ja võttis omaks. Pätsi hilisemates kõnedes tuleb alatasa ette sõnasõnalisi tsitaate Lieberi teostest.[4]
1909. aastal tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast Eestisse naasmist ilmus ta suvel ise Tallinna ringkonnakohtu uurija ette ja vabastati kautsjoni vastu. 1910. aasta veebruaris mõisteti Päts Peterburi kohtupalati väljasõiduistungil Tallinnas üheks aastaks kindlusvangistusse; see otsus muudeti 9-kuuseks üksikvangistuseks, mille ta kandis ära alates 7. juulist 1910. aastast Krestõ vanglas Peterburis. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana ja naasis poliitikasse.
Päts tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. Alates veebruarist 1916. aastal teenis Päts ohvitserina Tallinnas Peeter Suure Merekindluses, ta oli märtsi lõpul 1917. aastal Tallinna linnamiilitsa ülem ja osales ka Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järva maakonna saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolševike riigipööret oli Päts kuu aega vangis "riigivaranduste ning asjaajamismaterjalide kõrvaldamise, varjamise ja muude seaduserikkumiste eest" ning liitus siis vastupanuliikumisega.
Poliitik Eesti Vabariigis
19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästekomitee liige, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese Ajutise Valitsuse moodustamist, kuhu ta kuulus ministrite nõukogu esimehe ja siseministrina.
Päts arreteeriti 11. juunil 1918 selle eest, et Lääne maakonnavalitsusest leiti tema kiri, milles Päts soovitas omavalitsuse laialisaatmise puhul deklareerida, et saksa okupatsioonivõimud ei läheks Eesti saatuse otsustamisel mööda Eesti Maapäevast.[5] 4. juunist kuni 17. novembrini 1918 viibis Päts Saksa okupatsioonivõimude juhi kindral Adolf von Seckendorffi korraldusel Saksa keisririigi vägede poolt okupeeritud aladel vangilaagreis Kuramaa kubermangus ja Poolas Minski ja Grodno kubermangus.
Pärast Saksamaa Novembrirevolutsiooni ja keisrivõimu kokkuvarisemist 1918. aasta novembris naasis Päts Eestisse. Pätsile omistatakse ka valitsuse otsus mitte pidada kommunistidega läbirääkimisi ja alustada Eesti Vabadussõda. Vabadussõja algul (novembrist 1918 kuni 8. maini 1919) oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister, pärast Asutavas Kogus opositsioonis, kus hoidis konservatiivset ja isegi ettevaatlikku joont. Muuhulgas oli ta näiteks Landesveeri sõja alustamise vastane.
Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse Eesti Maarahva Liidust ja I, II, III, IV, V Riigikogusse, 1920. aastal asutatud Põllumeeste Kogude erakonnas. Jaanuarist 1921 novembrini 1922 (Konstantin Pätsi esimene valitsus), augustist 1923 märtsini 1924 (Konstantin Pätsi teine valitsus), veebruarist 1931 veebruarini 1932 (Konstantin Pätsi kolmas valitsus), novembrist 1932 maini 1933 ja oktoobrist 1933 jaanuarini 1934 oli riigivanem (Eesti kõige pikaajalisem riigivanem). Alates 1925. aastast oli ta asutatavate kutsealaste omavalitsuste Kaubandus-Tööstuskoda ja Põllutöökoda) asutaja ja liige.
1934. aastal hakkasid endine vabadussõdalaste Paldiski osakonna esimees Rudolf Reha, vabadussõdalaste korjandusraha omastanud Martin Sepp ja dokumentide võltsimise eest vangis istunud Joosep Meibaum kavandama Konstantin Pätsi atentaati.[6]
Päts tegutses ka äris. 1920–1921 ja 1925–1931 oli ta Tallinna Börsikomitee esimees ning tegutses Eesti-Vene Kaubandusekojas jm. Harju Panga pankroti järel taotles ta panga likvideerimiskomisjonilt kahjude hüvitamist 700 000 marga suuruses.[7] Seejärel nõuti isegi tema kohtu alla andmist. Tema majandustegevusest on põhjalikult kirjutanud Jaak Valge ja Magnus Ilmjärv. Viimane on kirjutanud põhjalikult Pätsi ärisidemeist Nõukogude Liiduga. Hiljem Jaak Valge avaldatud andmetest selgub aga, et Ilmjärve kasutatud allikatest ei selgu midagi, mis tema väiteid tõestaks.[viide?]
Aastal 1927 osales ta Fenno-Ugria sihtasutuse rajamisel ja oli selle esimees.
21. oktoobril 1933 valiti ta üleminekuvalitsuse riigivanemaks ja 24. jaanuaril, seoses uue põhiseaduse kehtestumisega sai peaministriks riigivanema ülesannetes ja peaministriks. Konstantin Pätsi kandidatuur seati üles ka 1934. aastal toimuma pidanud riigivanema valimisteks, milleks ta kogus 18 501 toetusallkirja.[8] Tema kandidatuur seati Viljandi- ja Pärnumaal üles ka VI Riigikogu valimistel.[9] Kartes valimiskaotust kehtestas Päts 12. märtsil 1934 üleriigilise kaitseseisukorra ja nimetas Johan Laidoneri Kaitseväe ülemjuhatajaks. Ta oli peaminister riigivanema ülesannetes, riigihoidja ja alates 24. aprillist 1938 Vabariigi President.[10] Seda perioodi nimetavad tema vastased "vaikivaks ajastuks". Ta algatas riigireformi, uue presidentaalse põhiseaduse vastuvõtmise ja ühiskonna ümberkorraldamise kohalike ja kutsealaste omavalitsuste võrgustiku alusel.
Ajaloouurijad pole üksmeelel hinnangutes Pätsi tegevusele seoses pärast Teise maailmasõja puhkemist 1939. aasta sügisel Eesti ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud nn Baaside lepingu ning sellele järgnenud Eesti okupeerimisega Nõukogude vägede poolt juunis 1940. Levinud on hinnang, mille kohaselt tegid Eesti riigijuhid vea, andes järele Stalini ja Nõukogude režiimi juhtkonna survele. Harilikult on Eesti riigijuhtide (eelkõige Pätsi, Laidoneri ja Eenpalu) toonase käitumise tagamaaks peetud soovi vältida relvakonflikti.
"Korraga nähakse kõiges, mis tehti kolmekümnendatel, kas rumalusekiitust või klikisiseseid väärarvestusi. Mingi äraspidise mõnuga kirjeldatakse Pätsi, Laidoneri, Eenpalu, Uluotsa, Selterit, Piipu etc paadunud sulidena ja poolearuliste riigijuhtidena. Mõni ajaloouurija annab koguni mõista, et Eesti vabatahtlik loovutamine või mahamüümine Venemaale olnud ühe osa poliitikute pikemaajaline kava, mille Stalini-Hitleri pakt võimaldas viimaks ellu viia. Inimesed, kes pole vaevunud ennast põgusaltki kurssi viima tollal Euroopas ja Eestis toimunuga, žongleerivad sõnadega "diktatuur", "demokraatia hävitamine", "reetmine", "häbistav alistumine"."[11]
Tänapäeva rahvusvahelise õiguse seisukohalt loetakse Konstantin Pätsi tegevust alates 19. juunist (või hiljemalt 21. juunist), mil talle dikteeriti Andrei Ždanovi poolt kokku pandud uue valitsuse koosseis, juriidiliselt õigustühiseks. Sellel käsitlusel põhineb ka Eesti Vabariigi järjepidevuse rahvusvaheline tunnustamine.[12]
21. juunil 1940 andis Päts allkirja Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. Muuhulgas andis ta välja ka valimisseadust muutva dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised. Pärast valimisi ja uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Siiski nähtub olemasolevatest andmetest, et ta pidas end Vabariigi Presidendiks kuni surmani.
Vangistus Nõukogude Liidus
Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil 1940 oma Kloostrimetsa talus ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu.
Mälestustahvel Venemaal Ufas, kus Päts elas väljasaadetuna aastatel 1940–1941
Interneeritud alates 9. augustist 1940 koos perekonnaga (Viktor Päts, Helgi Päts, Olga Tünder, Matti Päts, Henn Päts) Ufas selleks eraldatud korteris. Kord nädalas pidi ta käima end registreerimas, ühtlasi toimusid ülekuulamised. Ettekannete järgi kiitsid Pätsid Eesti elu ja laitsid Vene oma, olid nõukogude võimu vastu vaenulikult meelestatud, ilmutasid kontrrevolutsioonilisi natsionalistlikke vaateid, laimasid NSV Liidu rahvus- ja rahupoliitikat, majandus- ja hariduspoliitikat.[13]
Konstantin Päts koos Viktor Pätsiga arreteeriti pärast Saksa-Nõukogude Liidu sõja algust, 26. juunil 1941. Teda süüdistati sidemetes Saksamaa diplomaatiliste ringkondadega, samuti selles, et ta oli Saksa luure esindaja Eestis ja tegutses NSV Liidu vastu, ka kontrrevolutsioonilisi ütlusi nõukogude võimu aadressil. 9. juulil 1941 esitati talle täpsustatud süüdistus § 58 4. ja 10. punkti alusel (rahvusvahelise kodanluse abistamine nõukogude võimu kukutamiseks ja kontrrevolutsiooniline sabotaaž). 19. septembril 1942 saadeti Konstantin ja Viktor Päts Moskvasse, 23. veebruaril 1943 uurimine peatati erikorralduseni. Ta oli Kaasani vangla psühhiaatriahaiglas. Pärast Viktor Pätsi surma 4. märtsil 1952 eraldati Konstantin Pätsi kriminaalasi 5. aprillil Viktor Pätsi omast ja lõpetati 8. aprillil 1952.[14]
29. aprillil 1952 saadeti ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamise otsusega sundravile ja hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. novembril 1954 pärast erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt. 18. detsembrist kuni 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu ning Eesti elanike külastamiste tõttu kiiresti Eesti NSV tervishoiu ministri asetäitja Vladimir Pobuse korraldusel Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. Pätsi isiku varjamiseks kasutati meditsiinidokumentides nime "Johannes Augusti poeg Päts". Päts viibis Doktor Litvinovi nimelises Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas[15] Buraševos 1. jaanuarist 1955 kuni 18. jaanuarini 1956, mil ta seal suri.
Isiklikku
Konstantin Päts sündis meetrika andmeil 10. (uue kalendri järgi 22.) veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas maaomanik Jakob Pätsi (1848–1909) teise lapsena Pätsi (Põldeotsa) talus Tahku külas Tahkuranna mõisas. Alates 1897. aastast on Pätsi sünnikuupäevana kasutusel 11. veebruar vana kalendri (23. veebruar uue kalendri) järgi ja see kuupäev on avaldatud paljudes teatmeteostes. Ühepäevase erinevuse põhjus pole teada.
Tema ema Olga Päts (sünd. Tumanova), sündis Viljandis ja kasvas üles Valga linnavalitsuse liikme Vassili Razumovski perekonnas.[viide?] Väidetud on ka, et Olga kasvatati üles hoopis parun Krüdeneri peres,[16] kuid tegemist on arvatavasti eksitusega, sest teistel andmetel töötas Olga mõnda aega Krüdeneri peres koduõpetaja ehk "guvernandina".[viide?] Olga isa oli Hariton Tumanov, kelle päritolu pole täpsemalt teada.
Konstantin Pätsil oli neli venda (Nikolai, Peeter, Paul (1876–1881) ja Voldemar Päts) ning üks õde (Marianne Pung (1882–1947), kelle abikaasa oli õigusteadlane ja poliitik Mihkel Pung).
3/16. juunil 1902 abiellus Konstantin Päts luteri usku Wilhelma Ida Emilie Pedyga (sündinud Helma Peedi; 19/31. oktoober 1878 – august 1910). Neil oli kaks poega – 1903. aastal sündinud Leo ja 1906. aastal sündinud Viktor. Helma Päts suri 1910. aastal Davosis tuberkuloosi, kui Konstantin Päts kandis 9-kuulist vanglakaristust Krestõ vanglas Peterburis (aastatel 1910–1911) 1905. aasta revolutsiooni sündmustest osavõtu eest Eestis. Lapsed jäid Helma õe Johanna Peedi (1869–1939) hoolde.
Riigivanemana elas Konstantin Päts Toompeal Pikk jalg 11 asuvas ametikorteris ja Soome saatkonnas Tallinnas, viimased aastad elas Konstantin Päts aga oma Kloostrimetsa talus (krunt nr 90) ja kasutas ka riigivanema suveresidentsi Oru lossi Ida-Virumaal. 30. juulil 1940. aastal küüditati Konstantin Päts koos perega just Kloostrimetsa talust.[17]
Aastal 1988 otsisid endise KGB töötajad Henn Latt ja Valdur Timusk üles Pätsi haua Kalinini (nüüd Tveri oblastis), see leiti Tverist 15 km kaugusel asuvas külas, Buraševos, kus asus haigla, mille üks patsient oli olnud Päts. Latil ja Timuskil õnnestus kohtuda Pätsi viimase raviarsti, Ksenija Gussevaga, kes kirjeldas matuseid ning näitas uurijatele Pätsi umbkaudse haua asupaiga.[18] Kui uurijad naasid Eestisse, siis anti presidendi pojapojale Matti Pätsile üle video. Peagi sõitis Matti koos Eesti Muinsuskaitse Seltsi esindajatega Buraševosse ja 22. juunil 1990 kaevati üles säilmed ning tehti geneetiliselt kindlaks, et leitud säilmete näol on tegu Konstantin Pätsiga[18] Presidendi säilmed maeti Muinsuskaitse Seltsi korraldusel 21. oktoobril 1990 perekond Pätsi rahulasse Tallinna Metsakalmistul.[19]
annaabi.ee 
