Üldkeeleteaduse eksami keelepuu (0)

1) Keel kui märgisüsteem.  Inimkeel  ja muud keeled.
Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel 
on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest.
Märgid on:
süm
 
bol  –  keeleline  sümbol  koosneb  vormist  ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on 
meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt „hobune“)
i koon  – märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. 
i ndeks  – vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel 
suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses  selgub  alles kontekstis (see, too, 
ma, ta jne)
Inimeste   keel   on   kõige   keerulisem   (kvaliteetsem).   Inimene   kasutab   nii   verbaalselt   kui 
mitteverbaalset   keelt.   Keelelise   suhtluse   kõige   tähtsamad   elemendid   on   sõnad   ja 
sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi ( intonatsioon , tämber, toon jne) 
ja ekstralingvistilisi (asend, žestid, miimika , pilgud jne) vahendeid. 
Inimkeele  olemuslikud omadused:
Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol)
Keelemärgi  diskreetsus  e eristatavus
Keelesüsteemi   duaalsus  e kaksikliigendus:  (häälikute süsteem: keelesüsteem  koosneb 
tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega 
üksustest e märkidest). 
Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). 
Keelesüsteemi  variantide  olemasolu (allkeeled,  dialekt ,  idiolekt , stiil)
Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus
Keele omandamine  lapseeas  (esimene e  emakeel )
Metakeele olemasolu(?) – (Metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast). 
Loomulik keel: kõige olulisem inimestevahelise suhtluse vahend. „Loomulik“ tähendab, et 1) 
keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate jooksul ja nende 
vahendid,   eelkõige   sõnavara   on   kujunenud   väljendama   just   seda,   mis   konkreetses 
kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik 2) inimlaps omandab  emakeele  e 
esimese   keele   loomupäraselt,   ilma   õpetamata   –    piisab    sellest,   et   ta   saab   suhelda   teiste 
inimestega   3)   kui   esimene   keel   on   omandatud,   kasutavad   inimesed   seda   sidevahendina 
igapäevastes  olukordades  ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. 
Kui   räägitakse   mingi   eriala,   rühma   või   isiku   keelest,   mõeldakse   selle   all   erinevaid 
keelekujusid   e  allkeeli  (ametikeeled,   olukorrast   ja   eesmärgist   tingitud   keele   variandid: 
üldkeel, argikeel, släng, kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid).
Sõna „keel“ tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika,  loogika  
ja   arvutiprogrammide    formalismid .   Nende   kohta   kasutatakse   ühist    nimetust    formaalkeel . 
Formaalkeeled   on   artefaktid   e   kunstlikult   loodud.   Nende   kasutusalad   on   kitsapiirilised, 
põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised 
abikeeled (esperanto). 
2)  Keeleteadus : sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse 
seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid.
Keeleteadus e  lingvistika  (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev 
teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. 
Sünkrooniline – uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige. 
Diakrooniline – uurib keele muutumist läbi ajaloo.