50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 38 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-05-29
Kuupäev, millal dokument üles laeti
165 laadimist
Kokku alla laetud
5 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Laura Liblik
Õppematerjali autor
JEAN RACINE(1639-1699) *ta oli dramaatik *lõi oma parimad näidendid just siis, kui absolutistlik kuningavüim Prantsusmaal oli hiilguse juures. *Ferte-Miloni väikelinnas sündinud Jean Racine jäi varakult orvuks ja anti kasvatada jansenistlikusse Port-Royali kloostrisse. *Tänu jansenistlikule koolitusele sai ta head teadmised antiikse Kreeka kultuurist tema hilisem teatergi lähtub enamasti kreeka traagikute süzeedest. *Teda võis veel mõjutada lisaks sellele usuvoolule omane tees jumalikust predestinatsioonist e ettemääratusest *saavutas edu näidendiga ,,Aleksander Suur"(1665) *1667a lavastatud ,,Andromache" kujunes tõeliseks trumfiks *kuulsaimad tragöödiad: ,,Britannicus"(1669) ,,Iphigeneia Aulises"(1674) ja ,,Phaidra"(1677) *1673 valiti ta Prantsuse Akadeemiasse *elu lõpul taastas ta sidemed jansenistidega, elas usklikku elu ja kirj peamiselt piibliainelisi näidendeid kitsamale publikule *vormiliselt olid ta näidendid kooskõlas klassitsistlike normidega *tõi tea
marginaalseks või ähmaseks. Oluline eristada kirjutatud ja reaalselt laval tehtut. Lavastaja tähtsus sai määravaks. Polnud võimalik enam läbi saada lavastajata, sest lavastusest sai terviklik lavastaja looming. Näitlejad olid vaid kaastöötajad. Avangardi institutsionaliseerimine. Mõned avangardistlikud lavastajad (Meierhold ja Artaud) töötasid ka peavooluteatrites. Peavooluteater laenas avangardismist ja nii jõudis modernism ka tavavaatajani ning mõjutas oluliselt 20. saj teatriajalugu. Modernistlik teater tähendas tehnika laiemat kasutuselevõttu; kasutati avangardistide uuendusi. II MS alguseks oli modernism domineeriv joon lääne teatrites. Reinhardt on avangardi kõige suurem populariseerija. On nähtud, et tema tööd lõid pretsedendi tulevastele kommertslavastajatele. Sürrealismi on peetud viimaseks peamiseks rahvusvaheliseks avangardistlikuks liikumiseks. Pärast I MS poliitilised pinged killustasid teatri: erinevates riikides erinevad rahvuslikud teatrid;
Sisukord · Elulugu · Looming · Näidendid · Kasutatud kirjandus Elulugu Moliere, kodanikunimega Jean-Bapiste Poquelin, oli prantsuse näitekirjanik, lavastaja ning ka näitleja. Ta sündis 15. jaanuaril 1622. aastal. Ta oli jõuka õukonna käsitöömeistri poeg. Ta õppis viis aastat Clermonti jesuiitide kolleegiumis, kus ta sai algteadmised ladina keelest, matemaatikast, füüsikast ja keemiast. Jesuiitide kolleegiumist sai ta hea seltskondliku kasvatuse, õppides tantsima ja vehklema. Kolleegiumiajal algas ühtlasi Moliere'i lähem tutvus teatriga, nimelt koolis etendati sageli tragöödiaid ja balletimänge. 1640. aastal asus ta õppima õigusteadust ning tegi ka Orleans'i ülikoolis advokaadieksami, ent loobus juristikarjöörist ja õukonnaameteist. Teda oli rohkem huvitunud teatrist ja kaasaegsest prantsuse kirjandusest. Kirjanduse kõrval mõjutasid teda ka Pariisi tänavatel etendusi andvad komödiandid, kes esitasid rahvalikke jante. 1643. aastal asutas ta nä
· Bucco lobisemisest väljaveninud huultega õgardist noormees · Manducus Atellaanide improvisatsioonilisusest lähtudes võiks neid võrrelda hilisema commedia dell'arte'ga. Atellaanid jäid alamkihi zanriks. 3. sajandil oli populaarne kreeka miim. Rändnäitlejad esitasid lühikesi improvisatsioonilisi stseene. Hellenismi ajal lisandusid miimile uued jooned miim oli vürtsitatud labaste naljadega (mõeldud alamkihile). Näitlejatena osalesid ka naised. Näitlejate üldine staatus oli madal. Miim hakkas konkureerima atellaaniga ning tõrjus selle välja. Miim ammutas ainet linnas elava lihtrahva elust (kelmused, petmised, ropendamised). Miimis oli oluline osa tantsul flöödi saatel. Kirjandusliku draama ilmumine nõrgestas huvi miimi vastu. 10. Rooma kirjanduslik teater (preteksta, togata ja fabula palliata) Plautuse näidendite põhjal võib järeldada, et ta oli väga rahvalähedane kirjanik. Kirjutas just eriti blebeide elust
BAROKK · 17.saj ja 18.saj esimesel poolel ei kujunenud ühtset, kogu Euroopat haaravat kunstivoolu. · Umbes 1600-1750 valitses Euroopa kunstis barokk. (Barokk- it. keeles barocco- eriskummaline, portugali keeles- ebareeglipärane, poolümmargune pärl). Barokk oli algselt juveeliäri termin. · Barokk tekkis Itaalias, arenes hoogsalt Hispaanias ja Saksamaal. · Tunnused: 1) Liikuvus, rahutus 2) Teatraalsus 3) Tundepaisutatus 4) Väline hiilgus · Barokikirjanduses on teravad kontrastid, dramaatilised situatsioonid, erakordsed kangelased, raskepärane stiil, reegleid ei tunnistata. · Vastandite kunst- ühendab ilu ja inetust, voorust ja pahesid. · Dramaatilised situatsioonid, metafoorne väljendusviis, mängulisus, jõulisus, tundeküllus. · Kirjanikud: 1) Hispaaniast: a. Lope de Vega (1562-1653)- rahvusliku draama looja, kes võitis sümpaatia rahvalike komöödiatega. Kirjutanud komöödiaid, luuletusi, romaane ja novelle. b. Tirso de Molina (1571- 1648)- suure menu osaliseks sa
17. saj jooksul toimusid Lääne-Euroopas poliitikas ja ühiskonnas suured muutused, mis jätsid oma jälje ka kultuuri (nt usuvastuolud). Suure languse elas läbi Hispaania, kes kaotas oma mõjuvõimu Euroopas (säilisid küll suured koloniaalvaldused Ameerikas). Euroopa mandril kerkis esile tugeva ja võimsa riigina Prantsusmaa. Renessansskirjandusest arenes 17 saj välja kaks vastandlikku kunstisuunda: BAROKK ja KLASSITSISM. Barokk oli algselt juveliirikunsti termin (portugali k barocco= ebakorrapärase kujuga pärl), seejärel Euroopas levinud kunstistiili nimetus, mida tänapäeval on laiendatud ka kirjandusele. Barokk kirjandus on rajatud teravatele kontrastidele (põimunud on ilu ja inetus, pateetika ja pila), eelistab dramaatilisi olukordi ja erakortseid kangelasi, kaldub äärmusesse nii vooruste kui ka julmuste ja õuduste kujutamisel, stiil on sageli iseäratsev, raskepärane ja ülepingutatud. Kõige tüüpilisemal kujul leiab barokseid jooni hispaania kirjandusest (nt: Hi
Tallinna Balletikool Referaat: Klassitsistlik tragöödia Prantsusmaal Varvara Litvinova I kursus Tallinn 2007 Tragöödia on draama suurvorm, zanr, mis vastandub komöödiale ja lahendab spetsiifilist dramaatilist võitlust tegelase paratamatu surmaga ning milles on eilist dramaatilist konflikti. Tragöödia aluseks on tavaliselt sügav ideede konflikt, maailmavaadete kokkupõrge. Tragöödia, kui zanri tekkimine Tragöödia mõiste võeti esimesena kasutusele Vana-Kreekas, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui ,,sokulaulu" (kr.k. tragos sokk ja ode laul) ja siit ka oletused, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või siis soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varasemates näitemängudes oli juhtiv osa. Pole väli
Komöödiazanrid Antiigist Moliere'ini Atika Komöödia Komöödia sai alguse pilkelauludest, mida laulsid Dionysosepühal lõbusad meestesalgad. Komöödia kujuneski pilkeliseks, karikeerivaks ja mõnitavaks zanriks, kus kasutati vaba keelepruuki, kust ei puudunud ka ropendamine ja kahemõttelised, eriti erootilised naljad. Eel kõige oli tegemist poliitilise pilke ja satiiriga. Olulisel kohal oli komöödias peategelaste sõnasõda ehk agoon ning komöödiale eriomasena ka parabaas- väljumine lavalisest tinglikkusest ja tegevusest: koor võttis maskid eest ning rääkis otse sõnu, mida autor iganes soovis neil öelda lasta. Vana-atika komöödia suurmeistriks oli Aristophanes, kelle 44 komöödiast on meieni jõudnud 11. Tema peamiseks pilkeobjektideks olid need kes taotlesid Peloponnesose sõja jätkamist Sparta vastuiga hinna eest kuni võiduka lõpuni. Selliseks puhtpoliitiliseks komöödiaks on näiteks ,,Ratsanikud". Teiseks pilkeobjektiks olid need filos
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Aga siiski, kui puudub ükski teine materjal, siis saab sellest failist teatriajaloolised teadmised kätte. Mõnede küsimuste puhul ehk tuleks ise lisa otsida, kuid üldiselt on selles vigases tekstis sisuliselt kõik olemas, mis vajalik.
Kõik kommentaarid