sisalduvate õiguste ja kohustuste iseloomust, eelkõige aga isikute ringist, keda need õigused ja kohustused hõlmavad. Õigusakte kehtestavad erinevad riigiorganid – igal neist oma pädevus sõltuvalt organi kohast riigiaparaadis, tema funktsioonidest ja kompetentsi ulatusest. Sellest tulenevalt on erinevate organite õigusaktidel ka erinev juriidiline jõud. Normatiivakt ehk üldakt ehk õigustloov akt – suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele; sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme. Õigusnormide sisaldumine õigusaktis on normatiivakti mittenormatiivsest eristamise esmane kriteerium. Nende olemasolu annab normatiivaktile üldise tähenduse: ta kehtib määratlemata isikute ringi suhtes ja kuulub rakendamisele määratlemata arv kordi, mistõttu teda nimetataksegi õiguse üldaktiks Kuna normatiivakti kaudu loob riik õigusnorme ehk teisisõnu objektiivset
normi eirajate suhtes. 1.2. Tava. moraal, õigus, sund ja võim Õigust on nii ajalooliselt ja ühiskondlikult määratletud sunnikorrana. Nii on R. Ihering nimetanud õigust ühe riigi sunninormide kogumiks. Õigust ei saa samastada ei sunni, võimu ega normidega. Kindlasti peitub õiguses sunnielemente, nii nagu ka tava- ja moraalikordades. Õigus on nn võimusuhete produkt. Riikliku sunni teostamiseks loob riik institutsioonid, kes valvavad õigusest kinnipidamise või õiguse taastamise üle. Sellele vaatamata ei ole õiguskord puhas sunnikord. Õiguskorra vaimsed allikad on õiguse idee ja ,,keskmiselt mõistetud moraal". Õigus rahuldub nn eetilise miinimumiga. 1.3. Ius non scriptum, ius scriptum Õiguse kujunemise võib jaotada õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks. Õigus eksisteeris varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad (eelajalugu). Õiguse ja õigusmõistmise tunnusjooned juba sugukondliku korra ajal
ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine Ühiskond (inimeste kooselu vorm) eeldab sotsiaalse võimu, sotsiaalse juhtimis- ja allumissuhete süsteemi olemasolu, ilma milleta ei ole võimalik inimeste ühine eesmärgistatud tegevus. RIIGI TEKKIMINE – tavaliselt seostatakse sotsiaalset võimu riigiga, kuid sotsiaalne võim oli omane ka riigieelsele ühiskonnakorraldusele ja erinevates vormides ka igale ühiskondlikule organisatsioonile ja inimkooslusele, alates perekonnast ja hõimust ning
Õiguse entsüklopeedia vastused 1. Õiguse olemus ja mõiste. Õigus on headuse ja õigluse kunst. Õigus on loomupoolest sotsiaalne kord, kuna ta reguleerib inimeste vahelisi suhteid. Headus ja õiglus on õiguse ideaalid, ehk siis mõõdupuu millele peab vastama õigus. Kirjutamata ja kirjutatud õigustele (tavad) lisas riik normid ning tekkis õigus. Enne õiguse tekkimist olid tavad, mis kanti suuliselt edasi. Riik on ise õiguse looja ja kehtestaja, selle juures võib rääkida, kui riigis kehtivate õigusnormide süsteemist. On teada ajaloost 4 ajaloolist tüüpi: 1)orjanduslik õigus 2)feodaalne õigus 3)kapitalistlik õigus 4)sotsilistlik õigus süsteem. Õigus kehtib kõikidele, ning hõlmab iga üht. Iga õigus kuulub mingisse õigusharusse. Õigus on kohustuslikuks täitmiseks kõikidele. On olemas pädevad riigiorganid, kellel on õigus õigust luua. On olemas ka kindlad viisid, kuidas tuleb õigust luua
ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi tekkimine on tunnistus sellest, et ühiskonnaliikmete vahel on tekkinud lahendamatud vastuolud. Et riigis elava rahva huve kaitsta ja reguleerida inimeste vahelisi suhteid oli vaja seadusi. Seadused koostati nende poolt, kes valitsesid rahvast ja nad olid kasulikud eelkõige neile. Kuid seadustes kajastusid tihtipeale ka veel vanad tavandiõigused, mis olid pärit sugulusvahekorras olevate sugukondade ajajärgust ja tagasid igale ühiskonna liikmele teatud õigused.
poliitiliste üksuste ühinemisel liitriigiks (USA, Sveits, Araabia Ühendemiraadid). Konstitutsioonilised föderatsioonid luuakse riigivõimu aktide alusel ,,ülaltpoolt" (Brasiilia, India, Pakistan). Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühise (tavaliselt poliitilise või sõjalise) eesmärgi saavutamiseks ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega (liikmesriikidevaheliste lepingutega). Autonoomia kujutab endast riigi territooriumi mingile osale antud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel, sealhulgas ka piiratud õigust anda seadusi kohaliku tähtsusega küsimustes. Personaalse autonoomiaga (personaalne autonoomia) on tegemist siis, kui hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organisatsioonid, kes võtavad osa riigi poliitilisest
Rahvusvaheline avalik õigus Enne ÜRO loomist oli RÕ subjektid ainult riigid. Tänapäeval peetakse rahvusvahelise õiguse subjektideks ka rahvusvahelisi organisatsioone ning piiratud määral füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Riigid suveräänsed teoreetiliselt võrdsed; riike ei saa käskida ega keelata. Rahvusvaheline õigus- riikidevaheline õigus; teiste rahvusvahelise õiguse subjektide käitumise reguleerimine. Kõik rahvusvahelise õiguse normid ja reeglid kuuluvad täitmisele riikidele. On teatud reeglid, normid, millest kõik on teadlikud ja käituvad nende järgi rahvusvaheline õigus. RÕ ei ole seadus; ei ole moraalsed reeglid. Kui on ebamoraalne, on karistatavad karistuseaduse alusel (kriminaalõigus) Ebamoraalne: röövimine, vägistamine, riigireetmine reguleerime kriminaalseadustikuga. Mis juhtub kui rahvusvahelise sõiguses rikutakse normi? Rahvusvahelises õiguses ei ole kindlaid/efektiivseid karistusmeetmeid
RIIGIÕIGUS 1. Loeng (09.02.12) §1 Riigiõigus Käsitletakse kui juriidilist distsipliini. Juriidiline distsipliin reguleerib, mis on (teatud juhtudel) kästud, keelatud või lubatud. Riigiõigus on avaliku õiguse distsipliin. Õigus jaotub: - Avalik õigus üheks osalejaks avalik pool; avalikkuse huvides (võib olla ka erahuvides (halval juhul korruptsioon; heal juhul naabrite huvides ebasobiv ehitus kaitseb planeerimisõigus) - Eraõigus eraisikute vaheline õigus; eraisikute huvides (laiem funktsioon on ka tagada sisemist rahu ning seega omab ka olulist avalikku funktsiooni) Teooriad:
Kõik kommentaarid