Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele (0)

   Rootsi aeg sai alguse peale Liivi sõda. 1561. aastal alistusid Rootsile Viru-, Harju- ja 
Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn. 1581 . aastal, pärast Paide vallutamist, kogu Põhja-Eesti. 
1583. Aastal sai Rootsi Venemaalt  Pljussa  rahuga Lääne-Eesti ja  Hiiumaa . 1629. aasta 
Altmargi vaherahuga loovutas Poola kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile. 
Brömsebro rahuga aastal 1645 sai Rootsi ka Saaremaa. Viimase alana sai Rootsi 1660. aastal 
Oliva rahuga Ruhnu saare.
   Enne Liivi sõda elas Eestis 250 000 – 300 000 inimest, kuid 1620 . Aastateks oli aga 
rahvaarvkahanenud vähemalt poole võrra. Kuid alates Rootsi aja algusest taastus Eesti 
rahvaarv üllatavalt kiiresti ning 1695. Aastaks oli inimesi juba 350 000 – 400 000. Rahvaarvu 
kiirele kasvule andsid lükke mitmed tegurid. Ennekõike pikk rahuaeg, tänu millele sai 
sündimuste arv kasvada. Kuna Eesti jäi aastakümneteks sõjategevusest puutumata, ei võetud 
mehi ka enam sundkorras Rootsi sõjaväkke. Seega mehed said perele mitmekesisemat toitu 
hankida metsloomade näol. 17. Sajandil hakkasid  pered  liikuma  rohkem asustatud  aladelt  
vähem  asustatud   aladele. Kuna neil kes  sõjad olid üleelanud, oli nüüd võimalus valida 
omale paremate elutingimustega elukoht.
   Rootsi ajal toimus  edasiminek pea kõigil elualadel, kuid ka haritustase tõusis märgatavalt. 
Reduktsiooni läbiviimisest ja mõisate rendile andmisest sai Rootsi raha, mis läks haridus- ja 
kirikuolude parandamiseks. Rahvahariduse  korraldamine tulenes luteri usu 
põhiseisukohtadest. Arusaam, et inimene saab õndsaks tänu  usule , seadis eesmärgiks õpetada 
iga pärisorjast talupoega  piiblit  lugema. Andmeid esimeste talurahvakoolide kohta on olemas 
juba 17. Sajandi keskpaigast, kuid nende tegevus jäi enamasti lühiajalisteks. Sunniviisiliselt 
õpetati leeris lugemist ja kirjutamist, et inimesed täitsa lollid ei oleks. Tänu kiriku poolt 
lugema õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste  lugemisoskus  
märkimisväärselt kõrge. Leerist ei saanud läbi kui aga  puudus lugemis ja  kirjutus  oskus. 
Suurimaks probleemiks osutus, aga sobiliku väljaõppega koolmeistrite puudumine. Selle 
lahendamiseks rajati 1648. Aastal õpetajate  seminar . Kooli eestvedajaks oli B.G. Forselius . 
Seminaari võeti enamasti vastu Tartumaalt pärit talupoisse. Forselius suutis 3 kuuga  
kasvandikele lugemise selgeks õpetada. Koolis õpiti ka usuõpetust, kirikulaulu, rehkendamist,
saksa keelt ja raamatukõitmist. Seminaris võis õppida umbes paarsada õpilast ning neist 
ümbes 50 võisid asuda koolmeistrina tööle loodavates kihelkondades. 1687 . Aastal võttis 
Liivimaa  maapäev vastu otsuse luua mõisnike kulul  igasse  kihelkonda  talurahvakool  ning 
seada ametisse koolmeistrid. Forselius ise kahjuks ühel laevareisil Rootsi uppus.
   Ülikoolide rajamine oli üks viis kindlustada Rootsi võim Liivimaal. Tartu valiti ülikooli 
linnaks eelkõige tema hea geograafilise asukoha järgi. Tartu asus Rootsi Baltikumi 
keskpunktis. Ülikooli asutamise põhitöö tegi ära kindralkuberner Johan Skytte. Tartu Ülikool 
avati 1632 aastal ning seal õppisid põhiliselt Soome ja Rootsi tudengid. Tartu ülikoolis oli neli
teaduskonda: usu-, filosoofia-, arsti- ja  õigusteaduskond . Õppetöö toimus ladina keeles ning 
õpilasi oli umbes saja  ringis . Professoreid aga vaid kümme. Rootsi Vene sõja puhkedes viidi 
ülikool 1655. Aastal Tallinnasse. Seal püsis ülikool kuna 1665 aastani. Tartus sai ülikool taas 
tööd jätkata alles 1690. aastal. Siis õppisid seal põhiliselt baltisakslased.  Rootsiga  ühenduse 
parandamisega viidi ülikool 1699. Aastal Pärnusse. Pärnus  tegutses ülikool kuni vene võimud 
vallutasid pärnu ning taastati alles 1702. Aastal. Siis kahanes õpilaste arv 30-40ni. 
   Ka kiriku elu uuendati. Luteri kiriku olukord oli peale Liivi sõda oli üsna täbar. Kirikuid oli 
käidud rüüstamas ning olid tõsiseid kahjustusi saanud, sammuti puudusid enamikel  kirikutel  
kirikuõpetajad. Rahvas võttis tagasi muinasaja kombed: surnuid maeti vanadesse haudadesse, 
loobuti abielu sõlmimistest ja ristimistest. Sammuti jättis soovida ka pastorite haridus ja 
kõlblus. Eestimaal tegi suure töö kirikute ülesehitamisel ära J.Jhering. Ta  töötas välja 
kirikutele iseloomuliku rangete karistuste süsteemi. Näiteks nagu kiriku ukse ees jalgade 
pakkupanemine, erinevate rahatrahvide kehtestamine ning häbipingil põlvitamine.  Kirikust  
koristati ära kõik vitraasid, maalid ja muud kaunistused, et juhtuda inimeste tähelepanu 
üksnes jutlusele. Et rahvale jutlusi arusaadavamaks teha, hakati neid pidama emakeeles. 
Kahjuks selline luterluse peale surumine tekitas usulise sallimatuse, mille tagajärjel tekkisid 
nõiad ning hakkati läbiviima nõiaprotsesse.
   Rootsi aeg tõi Eestile palju kasu. Rootsi kindlustas eesti rahvale pika rahuaja, kus rahvas sai
end koguda tragöödiatest ja kaotustest ning elada rahulikku  pereelu . Sama oluline oli see, et 
tänu rootslastele õppisid eestlased lugema ja kirjutama ning targemad isegi rehkendama. See 
tõstis kõvasti eestlaste arengutaset. Inimestel oli hea rahulik elada rootsi ajal ning seega võib 
ka öelda, et sel ajal oli vana hea Rootsi aeg. Kuna enne  ja pärast Rootsi aega on Eestimaal 
käinud vaid sõjad  ning  rahvas võtnud igat  päeva  vastu angistusega.