10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2015-03-12
Kuupäev, millal dokument üles laeti
6 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
yoyoyoo
Õppematerjali autor
Aristoteles Nikomachose eetika 1. Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb 162. Vaatlus lähtugu samasugusest arutluskäigust, nagu eelnev käsitluski. Näeme, et kõik163 tahavad õigluseks nimetada sellist seadumust, millest tekiks tahtmine õiglaselt tegutseda, mille alusel tegutsetaks õiglaselt ja tahetaks olla õiglased. Sama käib ka ebaõigluse kohta: mille alusel toimitakse ebaõiglaselt ja tahetakse teha ebaõiglasi tegusid. Olgu see siis meile ka esialgu põhijoontes aluseks. Asi pole aga ühtmoodi teadmiste, võimete ja seadumuste juures, sest võime ja teadmine näib olevat sama ka
asjadest rõõmu tunda. Kord võib päeva ilusaks teha lihtsalt ilus ilm päiksega, samamoodi võib olla ka halb tuju kui vihma sajab. Õnn sõltub väga paljudest asjaoludest ning see tähendabki seda, et inimene ise saab juhtida õnne oma mõtete ning tujudega. 2. ARISTOTELESE V RAAMAT ÕIGLUS JA SELLE OLEMUS Aristoteles uurib oma viiendas raamatust ebaõiglust, õiglust, millest tekib tahtmine õiglaselt tegutseda ja mis alustel tahetakse teha ebaõiglasi tegusid. Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb eelkõige vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad. Õiglus on siin kasutusel nii laiemas kui kitsamas mõistes. Laiemas mõistes saab vaadelda inimestevahelisi suhteid üldiselt, kitsamas mõistes tuleb mängu kahjukannatamine ning kasusaamine. Seadusetele alluvad ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mitte hoolivat ebaõiglaseks
toimimisviisis ega pole hingeomadus. Õiglus tähendab hüvet kellegi teise jaoks, ebaõiglus aga kasu iseendale. Kuigi teksti edasises arutluses on öeldud, et õiglus on tervenisti loomutäius ja ka vastupidi, ebaõiglus pole pahelisuse osa, vaid tervenisti pahelisus. Läheb teema arendus edasi õigluse uurimisena loomutäiuse osana ja ebaõigluse uurimist pahelisuse osana. Lisaks tekib küsimus ka õiglase ja ebaõiglase suhtes. Võrdne oleks siis õiglane ja ebavõrdne ebaõiglane. Võrdsus seisneb vähemalt kahes asjas: õiglane on paratamatult vahepealne ja võrdne, ja seda kellegi suhtes ja mingis asjas. Seesama võrdsus kehtib ka isikute vahel ja asjade suhtes, kui nad pole võrdsed, ei ole neil ka võrdselt asju. Kõik see,mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele. Ja just seda väärtuse sisu ei pea kõik ühesuguseks: demokraatidele on see vabadus,oligarhidele rikkus, ühtedele kõrge päritolu, teistele aristokraatlik loomutäius
on subjektiivne. Kiiduväärne osa toimimisvõimest seondub loomutäiusega. Loomutäius seondub inimese hingega mitte kehaga. Seega võib öelda, poliitikud lähtudes loomutäiusest tegelevad inimeste hingedega, et muuta neid üllateks ja tublideks kodanikeks. Hing jaguneb veel ka kaheks-loogiline arutelu ja mitte loogimine arutelu. Loogiline arutelu on olemas ka ohjeldatud inimesel, sest ta kuulub hinge juurde aga mitteloogiline arutelu lihtsalt tõrgub. Õiglus-tahtmine tegutseda õiglaselt, olla õiglane ja tegutseda õiglaselt. Ebaõiglust on kahte liiki. Ebaõiglane olla ja ebaõigluse all kannatajana olla. Esimene nendest tähendab võtta liiga palju teine aga anda liiga palju. Õiglus on mõõdukas ja kuulub seega sinna vahepeale. Sellepärast minnaksegi kohtusse et otsida õiglust ehk vahepealset. Kohtunikke tuntakse ka vahendajatena, kes siis seavad mõõdukuse jalule. Nad võrdsustavad kahju ja kasu poolte vahel. Ka poliitika seab õiglust-seadustes
- Aristoteles leiab, et saab Õiglaseks saab nimetada seda, mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle koostisosi. ● Seadused puudutavad igasuguseid valdkondi ja taotlevad ühist kasu kõikidele, või ka parimatele inimestele, valitsejatele – kas loomutäiusest lähtuvalt või mingil muul viisil.“ Kõik seaduslik on ühtlasi õiglane, sest seadusega määratletud asjad on seaduslikud ja seega õiglased. „Kuna seaduserikkuja on ebaõiglane ja seadusele alluja õiglane, siis ilmselt ka kõik seaduslik on ühtlasi õiglane, sest seadusandlusega määratletud asjad on seaduslikud ja me ütleme, et need kõik on õiglased.“ Selline õiglus on küll lõplik loomutäius, aga mitte eraldivõetuna, vaid suhetes teistega. Õiglust peetakse sageli kõige tähtsamaks hüveks. Lõplik on selline loomutäius ka seetõttu, et ta ei leia kasutamist mitte ainult enda, vaid ka teiste juures
arusaamine õnnelik olemisest, ajale vastupidanud. Samuti tuleb nõustuda seisukohaga, et õnnelik olemist tuleb õppida ning harjutada. Inimesel, kes kannab endas Aristoteles järgi parimaid loomutäiuse omadusi, nagu õiglus, haritus, viisakus, abivalmidus jne, on kergem jõuda täieliku õnneni. Tänapäeva kontekstis on huvitav lugeda Aristotelese käsitlust poliitikast ja õnnest. Nimelt on ta seisukohal, et kuna poliitika ja läbi selle ka seadusloome suunab inimesi õigesti ja õiglaselt käituma, on poliitikutel ja poliitikal väga oluline osa inimeste õnnelikuks saamisel. Tänapäevases ühiskonnas levinud arusaama järgi on poliitika pigem midagi halba ja räpast, mis teeb õnnelikuks ainult poliitikud ise ja nende lähikondlased. Aristoteles läheb tänapäeva mõistes lausa nii kaugele, et võrdleb arstiteadust ja poliitikat, siinjuures pidades poliitikuid arstidest tähtsamaks ja võimekamaks. Aristoteles märgib, et riigiasjadega tegeleja peab
need on iga indiviidi sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnistusest. Niisiis mis vahe on õigustel ja õiglusel? Sõna "õiglus" kuulub teatud mõistete perekonda, mille liikmed on omavahel seotud. Kõige sagedamini kasutatakse õiglusega samas kontekstis mõistet "võrdsus". Ilmselgelt on olukordi, kus õigluse nõue seotakse tõesti võrdsusega - näiteks "Kõik on seaduse ees võrdsed", mille puhul ebavõrdsus on meelevaldne ja ebaõiglane. Ent tavaliselt ei kõla nad sugugi nii üheselt kokku. Parasjagu drastilise näite on toonud ameerika filosoof William Frankena, nimelt ütles ta: "Kui valitseja pistab oma alamad katlasse keema ja seejärel hüppab ise järele, saab teda küll süüdistada ebaõigluses, kuid mitte ebavõrdses kohtlemises". Küsimus õiglusest kerkib kahtlemata mitmetes valdkondades - eetikas, poliitikas, õiguses ning ka igapäevaelus. Ent igaühes neist otsitakse vastust pisut erinevast vaatenurgast.
Nõustun, et paljudel kahjuks pole neid võimalusi selleks, kuid selles pole süüdi nende vähene õigus midagi teha, vaid hoopis õiglus. Nimelt inimühiskonna kõige fundamentaalsemaks printsiibiks on õiglus. Selline ühiskond, kus valitseb märgatav ebaõiglus, kutsub esile järjest kasvava rahulolematuse riigis ning ei saa efektiivselt toimida. Seega, kui mina näiteks ei oleks saanud sinna kooli sisse, kuhu ehk oleksin tahtnud asuda õppima oma üsna heade hinnetega, siis oleks see olnud ebaõiglane. Selgelt ebaõiglane aga oleks juba asjaolu, mil minu 50 aastase tööstaaziga vanaema saaks iga aastaga üha vähem pensioni. Seetõttu erinevadki õigus ja õiglus üksteisest. Üks nendest on võimalus, kuid teine näitab seda võimaluste hulka reaalselt. Mul pole olnud kunagi tahet väita, et keegi või miski oleks minu õiguseid kärpinud. Küll aga on nähtavaid ebaõigluse tühimikke minu elus. Ehk kõige esimesena tahaksingi ma arutada õiglusest sotsiaalses sfääris
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid