Ämblik karakurt (0)

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Referaat 
 
 
 
 
 
Karakurt  - mürgiämblik  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
KARAKURT (Latrodectus tredecimguttatus) on 
maailma kõige mürgisem ämblik. Ta kuulub nn 
musta lesega samasse gruppi. Ka must  lesk on 
väga mürgine ämblik. 
 
Karakurt  on  väike,  ainult  1-2  cm  pikk.  Talle  on 
iseloomulikud  pikad  jalad.  Isased  on  emastest 
väiksemad. Värvuselt on nad sametmustad, seljal 
13  punast  täppi.  Täpid  võivad  mõnikord  olla  ka 
oranžid või kollakad. 
 
Karakurt  elab  steppides  ja  rohumaadel.  Kõige 
sagedamini võib neid leida kivide alt. Karakurte 
leidub Kesk-Aasias, Kaukaasias , Krimmis ja  Vahemeremaades . 
 
Karakurdid koovad tugevaid võrke ja ripuvad suurema osa ööpäevast selles võrgus. Pea 
alaspidi. 
 
Emased ämblikud rändavad ringi, et otsida  sobivat  kohta pesa ehitamiseks. Emane teeb 
varjendpesa pinnasesüvendisse, sageli näriliste urgudesse, mille suudme ette ta koob 
ebakorrapärasest niitidepõimikust püünisvõrgu. Munad talvituvad kookoneis.  
 
Kookoneid  on  tavaliselt  kaks  kuni  neli.  Kui 
tavaliselt  koob  emane  ämblik  võrguniidist 
ümbrise, kuhu ta paigutab oma munad ning kannab 
seda  ümbrist  enesega  kaasas  seni,  kuni  järglased 
kooruvad, siis karakurdi puhul see nii ei ole. 
 
Emane  karakurt  riputab  munadega  kookonid 
hoopis üles oma varjendpessa. Seal need ripuvad 
seni,  kuni  väikesed  karakurdid  kookonitest 
väljuvad.  Pojad  väljuvad  kookoneist  aprillis  ja 
kanduvad   seejärel  võrguniidi  otsas   tuulega   laiali. 
Karakurt on väga viljakas. Perioodiliselt, iga 10-12 või 25 aasta järel, esineb karakurdi 
massilise paljunemise puhanguid. 
 
Kui  selgroogsetest  on  mürgised  ainult  mõned   kalad ,  kahepaiksed  ja   roomajad ,  siis 
putukate hulgas on paju rohkem mürgitootjaid. Ämblike seas leidub võrdlemisi palju 
mürgiseid liike. Tegelikult on peaaegu kõikidel ämblikel lõugtundlates mürginäärmed. 
Enamasti on need vajalikud putukate surmamiseks, keda ämblik tarvitab toiduks. Siiski 
on ka ämblikke, kes on ohtlikud isegi inimesele. Tuntumad  nendest  on karakurt ja nn 
must lesk. 
 
Karakurdi  mürk  on  15  korda  tugevam  kõige  mürgisema  mao  –  lõgismao  mürgist. 
Kusjuures  kõige mürgisemad on suguküpsed emased ämblikud. 
 
Karakurdi mürk põhjustab kohutavaid piinu, valusid ja magamatust. Kui ohver õigel 
ajal  arstiabi  saab, siis võtab tema paranemine 2-3 nädalat aega. Juba üks tilk mürki võib 
1
inimesele  olla   surmav ,  kui  ta  ei  saa  õigeaegselt  vastumürki.  Karakurdi  hammustus 
põhjustab  iseloomuliku   kliinilise   pildi.  Siiski  võib  õigeaegse  arstiabi  korral 
hammustada saanud inimese päästa. 
 
Karakurdi ohtu suurendab kindlasti ka asjaolu, et karakurt on väike ja võib seepärast 
jääda  kergesti  pikas   rohus   märkamatuks.  Karakurdi  hammustuste  arv  kasvab  just 
emaste ämblike rändamise ajal. Tavaliselt on see nii juunis ja juulis, kui emane karakurt 
otsib sobivat pesakohta. 
 
Ämblikumürgid on koostiselt sarnased mao-, mesilase ja herilasemürgiga. Kõik  need 
mürgid  sisaldavad  valku.  Kui  maomürkidest  valmistatakse  ravimeid  ja 
maomürgivastaseid seerumeid, siis karakurdi mürki meditsiinis ei kasutata. 
 
Karakurti  kutsutakse  rahva  seas  samuti  mustaks  leseks.  Arvatavasti  sellepärast,  et 
sarnaselt musta  lese  liikidele sööb ka emane karakurt peale viljastumist isase ämbliku 
ära.