kus kasvab põhja-taimestik. Tõusu-mõõna piirkonnas elav litoraalifauna koosneb peamiselt ussidest, limustest ja vähkidest, kes suudavad üks või kaks korda päevas õhukeskkonnas viibida. Ussid kaevuvad põhja, limused ja tõruvähid sulguvad oma kambrisse. Batüaalile on iseloomulikud valguse ja taimede puudumine. Seal leidub baktereid. Võrdlemisi liigirohke kuid isendivaene fauna koosneb valdavalt selgrootuist ja kaladest. Suhteliselt liigirohkes, kuid vähese biomassiga zooplanktonis elutsevad peamiselt aerjalalised. (Ökoloogialeksikon- Viktor Masing) Üleminekul batüaali ja abüssaali vahel fauna muutub nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt vaesemaks. 150000 loomariigi asemel säilib siin vaid mõnituhat liiki. Põhjaloomastiku biomass langeb aga sadadelt tuhandetelt grammidelt merepõhja ruutmeetri kohta mõnesaja või mõnekümne mg-ni. Abüssaali iseloomustab toiduvaesus ning ürgne endeemirohke fauna. Viimane koosneb peamiselt käsnadest, ainuõõsseist,
See on muide õige vaid osa planktoniliste organismide koht, sest paljud neist suudavad sooritada sadadesse meetritesse ulatuvaid ööpäevaseid vertikaalseid rändeid. Mere fütoplanktonis on eriti väljapaistval kohal üherakulised vetikad ränivetikad, vaguviburvetikad, sinivetikad jt -, 5 Tarmo Tuuling Atlandi ookean zooplanktonis aga ainuraksetest kambrilised ja 3 kiirloomad, hulkraksetest ainuõõssed, mõned usside ja mantelloomade rühmad, vähid ning mitmesuguste selgrootute ja kalade vastsed(bio.edu.ee). Atlandi ookean on elustiku poolest vaesem kui Vaikne ookean. Ometi on siin rikkalikke kalavarusid. Rohkesti püütakse turska ja heeringat(www.miksike.ee). 6. KESKKONNA PROBLEEMID Üle kogu maailma igal aastal toodetud plastidest umbes kümnendik jõuab lõpuks suurde merre
taimestik. Tõusu-mõõna piirkonnas elav litoraalifauna koosneb peamiselt ussidest, limustest ja vähkidest, kes suudavad üks või kaks korda päevas õhukeskkonnas viibida. Ussid kaevuvad põhja, limused ja tõruvähid sulguvad oma kambrisse.(Loomade elu I) Batüaalile on iseloomulikud valguse ja taimede puudumine. Seal leidub baktereid. Võrdlemisi liigirohke kuid isendivaene fauna koosneb valdavalt selgrootuist ja kaladest. Suhteliselt liigirohkes, kuid vähese biomassiga zooplanktonis elutsevad peamiselt aerjalalised. (Ökoloogialeksikon- Viktor Masing) Üleminekul batüaali ja abüssaali vahel fauna muutub nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt vaesemaks. 150000 loomariigi asemel säilib siin vaid mõnituhat liiki. Põhjaloomastiku biomass langeb aga sadadelt tuhandetelt grammidelt merepõhja ruutmeetri kohta mõnesaja või mõnekümne mg-ni. Abüssaali iseloomustab toiduvaesus ning ürgne endeemirohke fauna. Viimane koosneb peamiselt 2
ee, 13.03.2012) Kõige rohkem on aerjalgseid juunis nende aktiivse paljunemise ajal, kõige vähem oktoobris, mil vesi on juba jahe. Tähtis aerjalgne on Peipsi järves Eudiaptomus gracilis. Rändkarp on täiskasvanult üsna suur bentoseloom, kes elab veekogu põhjale kinnitunult. Rändkarp ilmus 1930. Aastal Velikaja jõe kaudu Venemaalt Peipsi järve. Sellest peale on siinse zooplanktoni hulgas ka tema vastseid. Teiste zooplanktonite rühmadega võrreldes on rändkarbi vastsete osakaal zooplanktonis tühine. Arvukusest moodustasid nad 2-3%, biomassist 1%. Neid leidus ainult soojal ajal, peamiselt juunist septembrini. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.5 Põhjaloomastik Põhjasette sees ja pinnal, aga ka järvepõhjas olevatel esemetel ja veetaimedel elavad selgrootud loomad moodustavad järve zoobentose ehk põhjaloomastiku. Peipsis nagu enamikus teisteski Eesti järvedes on seni hästi uuritud vaid makrozoobentost ehk
Emajões on 39 kalaliiki, neist suurema arvukusega liigid: haug, särg, latikas, viidikas, säinas, ahven, luts, koha, rääbis, tõugjas, linask, rünt, peipsi siig, peipsi tint, teib, roosärg, nurg, vimb, koger, säga, angerjas ja kiisk. Kalade põhiliseks toiduks Emajões on väheharjasussid ja surusääsklaste vastsed. Jõepõhja ühel ruutmeetril elab keskmiselt 7290 erisugust liiki isendeid, kuid see arv võib olla kahanenud reovete ja palgiparvetusega 20 saj. alguses. Emajõe zooplanktonis esineb periooditi massiliselt ripsloomi (Vorticella, Tintinnopsis lacustri), arvukalt viburloomi (Difflugia limnetica) ning keriloomadest ogakerilane (Keratella cochlearis). Vanajõgede tähtsus kalastikule Kalastiku taastootmise seisukohast on eriline tähtsus Emajõe vanajõgedel ning ajutistel luhaveekogudel, mis on olulised kudealad ja noorjärkude kasvulavad paljudele Võrtsjärves ja Peipsis elavatele kalaliikidele
KÕIGE ROHKEM ON ZOOPLANKTONIT SUVEL, KUI ON PALJU VETIKAID (toit) Järvepõhja elustikus on palju infaunat, sest suurem osa järvepõhjas on pehme. Nii liikide arv ku ka bentose hulk on tavaliselt suurim LITORAALIS. Läbipaistvates järvedes (nt Baikal) on veetaimed kuni 50m sügavusel. Järvede nektoniks on peam kalad, Baikalis ja Laadogas ka hülged. Tiikides on vähe liike, aga nende hulk võib olla kõrge. Vähenõudlikud liigid, eriti rohevetikas. Zooplanktonis ainuraksed, keriloomad, vesikirbud. Nekton: koger, vesikud, konnad. Sood. Zooplanktonis veskirbulised, keriloomad, aerjalalised, rullikulised. Bentos on rabades vaene, kuid perifüütonis (vees olevatele esemetele, taimedele loomadele kinnitunud organismid vms) mitmed iseloomulikud liigid (kiililised, mardikalised, lutikalised, vesiämblik, pistesääsklased). Põhjavetes on ainult bakterid ja loomad, TAIMED PUUDUVAD. Palju rullikulisi, kilpvähklasid jm vähilaadseid
Veekogude eutrofeerumisel muutub nii vetikate kui suurtaimede liigiline koosseis, liigirikkus, dominandid. Hüportroofsetes ehk liigtoitelistes järvedes vohavad sageli sinivetikad, mille ainevahetuse ja laguproduktid on toksilised. Kiiresti reageerivad vesikeskkonna muutustele ka bakterid. Koos veekogu toitelisuse suurenemisega kasvab nende arvukus, kuid väheneb nende orgaanilist ainet lagundav aktiivsus. Olulisi muutusi täheldatakse kogu elustikus: ka zooplanktonis, zoobentoses ning kalastikus. Biogeense koormuse suurenemine toob seega kaasa muutusi veekogu troofilises ahelas. Biootilised muutused omakorda mõjustavad abiootilisi tingimusi veekogudes. Sellise vastastikku üksteist mõjustavate protsesside ahelikuna kulgebki eutrofeerumine, muutes kogu ökosüsteemi funktsioneerimist. 10.Elnõuded veekogude noorendamise läbiviimiseks. Esmalt peab selgitama igal konkreetsel juhul veekogu tervendamise vajaduse ja lõppeesmärgi millisena tulevikus
esimene on väga tavaline ja esineb ka tiikides, teine on vähemlevinud. Järvedes ja aeglase vooluga jõgedes on üldlevinud harilik keeristigu. Karpidest elab järvedes suur järvekarp ja harijärvekarp. Umbes 1850. a. Eestisse sattunud rändkarp on praegu Peipsi järves väga massiline. Vähkide klass on Eesti magevetes esindatud vähemalt 233 liigiga. Lehtjalaliste seltsi 81 liigist kuulub 79 vesikirbuliste alamseltsi. Vesikirbulised etendavad tähtsat osa zooplanktonis ning kalade toidus. Aerjalalisi, kes samuti moodustavad zooplanktoni ühe põhikomponendi ning on tähtis kalatoit, on Eesti magevetest leitud 70 liiki. Ämblikulaadseid on Eesti magevetest teada umbes 210 liiki, kes peaaegu kõik kuuluvad pärislestaliste seltsi vesilestade rühma. Kiililisi on leitud 54 liiki. Tüüpilised järvevormid on suurtes järvedes elav seenliidrik. madalaid taimestikurikkaid järvi asustav pisiliidrik ja kakslaik-kiil. Kalad
Ränivetikaid on hirmus palju. Epifüüt teise peal kasvav organism. Vetikad on epifüüdid. Ränivetikad toodavad ränist rakuseina, mis on ilusa mustriga. Nad on tähtsaks toiduallikaks zooplanktonile, kes temast otseselt toitub. Samas kasutavad neid toiduks ka väikesed kalakesed. Põhiliselt aerjalalised ja hiigelvähid. Neil räniääristega mandiigulad(mingi suuasi), purustavad sellega koja. Ränivetika kaitsekohastumus: jäävad kinni kalade lõpustesse. Zooplanktonis on aga palju organisme, kes on kohastunud ränivetikaid sööma. CO2 ja fotosüntees Lahustunud anorgaaniline süsinik esineb merevees mitmesugusel kujul: CO 2, H2CO3, bikarbonaatioonidena ehk HCO3 aga ka CO3'na. Merevees, kus soolsus on 35 promilli ja kus pH on 8,1-8,3 esineb ligi 90% anorgaanilisest süsinikust HCO3 (bikarbonaadi) kujul. Fotosünteesis kasutatakse vett kui elektronide doonorit. Toodetakse hapniku
vahetult termokliini peal ja all- heterotroofsete bakterite maksimum, muidu jaotuvad htlaselt; veekogu phjakiht- Chlorobiaceae ja Chromatiaceae. Setted-anaeroobsed fotoautotroofsed bakterid (kui on valgust), seened, anaeroobsed bakterid (Pseudomonas, Clostridium, Desulfovibrio). Seente esinemine veekogus on seotud sissekantud taimse materjaliga, kui see substraat saab otsa, siis nende arvukus on vga vike. Jrvede vetikakooslus koosneb peamiselt rni- ja rohevetikatest. Zooplanktonis domineerivad keriloomad, vesikirbulised ja aerjalalised. Eri tpi jrvede elustik erineb suuresti. 6. Toiduahel veekogus Toiduahel -jada organisme, keda seostatavad jrjestikku toitumine ja toiduobjektiks olemine Klassikaline toiduahel veekogus: toitained (N+P+C) + valgus. vetikad . vetikatoiduline zooplankton . karnivoorne zooplankton Mikroobne ling: autothoonne ja allothoonne orgaaniline aine . bakterid . algloomad (sh. heterotroofsed nanoflagelaadid) . zooplankton
nähtused, mis kaasnevad veesamba teravama kihistatuse, valguse leviku vähenemisega veesambas ja hapnikuvaese tsooni laienemisega (taimede levikusügavuse vähenemine, üldine liigilise koosseisu vaesustumine) madalates järvedes kaldaveetaimestiku leviku suurenemine haruldaste liikide arvukuse vähenemine või kadumine lepiskalade osakaalu suurenemine zooplanktonis keriloomade osakaalu kasv veeõitsengute sagenemine tolerantsete liikide prevaleerimine Viimasele 10-15 aastale on iseloomulik eripäraste limnoloogiliste nähtustega aastate sagenemine (osaline meromiktsus, kasvuperioodi pikenemine jmt.) Limnoloogilise põhitõe järgi on soojadel suvedel veeõitsengud intensiivsemad ja sagedasemad Eesti väikejärved üldiselt heas seisundis, sest nende ökoloogilist seisundit erinevatel
annaabi.ee 
